Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Toomas Põld on hoidnud alal elavat usku

16.02.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Toomas Jeremias Põld abikaasa Margaretega oma kodus. Foto on aastast 1987. Erakogu 17. veebruaril tähistab kauaaegne E.E.L.K. Saksamaa praost Toomas Põld 90. sünnipäeva.
Toomas Jeremias Põld on sündinud Tartus 1920. a Peeter ja Helmi Põllu seitsmenda lapsena. Peeter Põld oli sel ajal Tartu ülikooli kuraator, kelle ülesandeks oli käivitada ülikool eestikeelsena. Helmi Põld oli tütarlastegümnaasiumis algklasside õpetaja. Kokku sündis perre 11 last.

Südamesoov
Isa ja kahe õe surm tüüfusesse 1930. aasta sügisel, kui Toomas oli kümnene, muutis senist elu. Toomale jäi meelde, kuidas ema järgneval jõuluõhtul laulis: «Nüüd igavene päikene paistab kõige ilmale. Kesköösel tema helendab, meid päevalasteks sünnitab.» Ema vaprus ja usk kinnitasid poja otsust teoloogiat õppida. See oli ka ema südamesoov.
Nõukogude võim sulges 1940 usuteaduskonna, küll sai õpinguid jätkata arstiteaduskonnas. Saksa okupatsiooni ajal avati Usuteaduslik Instituut, mille Toomas Põld lõpetas 21. veebruaril 1944. Järgnes prooviaeg Tartus Jaan Muru ja Vigalas Ferdinand Jürgensoni juures.
3. septembril 1944 ordineeris Johan Kõpp Toomas Põllu Tallinna toomkirikus viimase teoloogina enne Nõukogude vägede sissetungi. Ettenägelikult soovis J. Kõpp, et noor õpetaja Põld asuks keeruliste aegade selginemiseni tööle Hiiumaale Reigi kogudusse.
Septembris 1944 põgenes Helmi Põld koos viie tütrega Hiiumaale, koos otsiti võimalust Rootsi minekuks. Kord oodati pimeduses pääsu rannast eemal ootavale laevale. Tuli tegutseda ettevaatlikult, sest Saksa võimud lubasid lahkuda vaid Saksamaale. Purjus paadimees ei tulnud olukorraga toime, paadijärjekord katkes ja laev lahkus pooltühjalt.
Ainsaks võimaluseks jäi minna Saaremaale. 28. septembril lahkuti Roomassaare sadamast kaubalaevaga Saksamaale usus, et lahkumine on ajutine. Kinnituseks oli 23. septembri päevasalm vennastekoguduse loosungiraamatust: «Issand muretseb orvule ja lesele õiguse ja armastab muulast ning annab talle roa ja rõivad» (5Ms 10:18).

Töö laagrites
Võõrsil sai esimeseks peatuspaigaks Halle. Toomas Põld tegi juba 1944. aasta lõpus läbi homileetilis-katehheetilise seminari Halle-Wittenbergi ülikoolis. Ta vana-aastaõhtu proovijutluse teema oli: «Issand, sa oled meile eluasemeks põlvest põlveni».
1944. aastal oli Saksamaal umbes 40 000 eesti põgenikku. Idarinde lähenedes põgeneti lääne poole. Perekond Põld jõudis Bielefeldi vaiksel laupäeval 1945 ja sai peavarju diakooniakeskuses Bethel, kus meditsiini õppinud Toomas Põld sai tööd sanitarina.
Saksamaale jõudnud põgenikele organiseeriti ajutised laagrid. Eestlased korraldasid seal oma eluolu ise, loodi koolid, peeti jumalateenistusi ja pühapäevakoolitunde. Pagulaste hulgas olnud 40 pastorit teenisid kaasmaalasi usuliselt.
1947–50 oli Toomas Põld kiriku- ja kooliõpetajana ametis Bielefeldi ümbruse Blombergi, Detmold-Hiddeseni ja Augustdorfi laagrites. Ka asus ta õppima 1947. a suvesemestril Bonni ülikooli usuteaduskonnas. Järgneval talvesemestril katkesid õpingud haiguse tõttu.
Töö viis teda kokku nägusa sakslanna Margarete Geibeliga. 1949. aastal nad abiellusid, peresse sündis kolm last.

Teadmatusest välja
1947–1952 rändasid paljud ettevõtlikud pagulased ülemeremaadele, Saksamaale jäi umbes 3000 eestlast, peaaegu pooled neist invaliidid, haiged või vanad. Lahkus ka suurem osa eesti pastoritest. Noortetöö taandus, järjest suurem roll oli hingehoiul. Mitmest sõjast osavõtnud vanadel talumeestel, kes olid kõik olulise kodumaale maha jätnud, tuli alal hoida usku igavesse isakodusse.
Teadmatus kodumaale jäänud venna ja õe saatusest kestis aastaid. Toomas Põld armastab rääkida, kuidas õnnestus Jumala juhtimisel luua side vend Aguga, kes töötas Eestis pastorina. Abikaasa Margarete ema võttis osa 1956. a kirikupäevast Frankfurdis Maini ääres. Seal kuulis ta eesti keelt, mille kõla järgi ära tundis. Ligemale 50 000 osalise hulgas oli ta sattunud lähestikku Eesti kiriku esindajatega ja kohtunud peapiiskop Jaan Kiivitiga, kellel oli kaasas kiri vend Agult!
1950 kutsuti Toomas Põld Westfaleni Evangeelse Maakiriku teenistusse. Ta omandas 1952. a pastoriks valimise õiguse Saksa Evangeelses Kirikus.

Leiva-amet aastakümneteks
Pärast vikaari- ja abiõpetaja-aastaid valis Bielefeld-Stieghorsti kogudus teda 1956. aastal pihtkonnaõpetajaks. Sellest sai tema põhitöö ja leiva-amet kolmekümneks aastaks.
Samal ajal jätkus T. Põllu töö eesti kogudustes. Emakeelse kiriku tähtsus pagulasrahva jaoks oli väga suur. Kirik muretses toetusi, abistas väljarändamisel, hoolitses vaimse emana eestikeelsete jumalateenistuste ja ametitalituste korraldamise eest. Pastor Põllu teenimispiirkonnaks jäi Kesk-Saksamaa, kus lisaks Bielefeldile olid kuulutuspunktid Münsteris, Kölnis ja Dortmundis, kuid väikestele kaasmaalaste gruppidele jumalateenistuste pidamiseks tuli reisida üle kogu Lääne-Saksamaa Hamburgist  Münchenini.

Esimeseks praostiks
Eestlaste kodukirikuks Bielefeldis sai 1962. a Beckhofi oikumeeniline puitkirik, kus ühe katuse all on luterlased, ortodoksid ja katoliiklased. Igale konfessioonile on sisustatud oma kirikuruum. Eestikeelseid jumalateenistusi peeti kord kuus ja suurematel pühadel.
E.E.L.K. moodustas aktiivse kirikueluga Lääne-Saksamaale oma praostkonna. 21. juunil 1974 peeti Münsteris praostkonda asutav koosolek. Aeg ja koht olid seotud eestlaste laulupeoga, mis algas järgmisel päeval ja lõppes ülejärgmisel päeval vaimuliku kontserdiga. Praostiks valiti Toomas Põld.
1985, jäänud Saksa kirikust pensionile, sai ta täielikult pühenduda eestlaste usulisele teenimisele. Aastatega kahanes töötegijate hulk ja koguduste liikmeskond, 1990ndate keskel jäi praost Põld ainukeseks eestikeelseks õpetajaks Saksamaal. Alates 80. eluaastast (2000. a) jäi Toomas Põld kirikutööle abiks praost emeritus’ena.

Suhted kodumaaga
45 aastat oli möödunud, kui Toomas Põld 1989. a taas Eestisse tuli. Sel ajal tihenesid suhted kahe kiriku vahel. Bielefeldis võõrustati sageli ametivendi kodumaalt. Eesti mured olid lähedased ja praost Põld organiseeris mitmesugust abi, milles teda pühendunult aitas abikaasa Margarete.
Nad on lähetanud Tartusse rohkem kui tosin veokitäit medikamente, haiglavoodeid, meditsiiniseadmeid, vahendanud sõprussidemeid koolide ja muusikute vahel. Põldude noorem poeg Johannes on organist, vanem poeg Peeter- Wilhelm jurist ja töötab kohtunikuna, ka tütar Silvia on jurist ja ametis Bielefeldi rakenduskõrgkooli professorina.
Pikka aega oli praost Põld tegev Välis-Eesti piiblitõlke ja lauluraamatu komisjonides. Koostöös EELK lauluraamatukomisjoniga jõuti KLPR väljaandmiseni 1991. aastal. Sealt leiame ta nime mitme laulu tõlkijana, näiteks nr 5 «Me ootame Sind, Jeesus Krist» ja nr 93 «Nüüd siis kuulub meie süda».
Aastaid tegeles praost eesti keelde tõlgitud palvete ja katekismuse keelelise analüüsiga. Sellest kasvas välja magistritöö, mille ta kaitses 1996 Tartu ülikooli juures. Raamatuna ilmus uurimus pealkirjaga «Kullamaa katekismuse lugu. Eestikeelse katekismuse kujunemisest 1532–1632».
2007. a ilmus trükist teine südamelähedase töö vili «Luuka evangeeliumi seletused», mis on koostatud põgenikelaagris Augustdorfis peetud piiblitundide alusel.
Soovime mag theol praost Toomas Jeremias Põllule Jumala õnnistust ja head tervist!

Toivo Põld,
Toomas Põllu vennapoeg

E. E. L. K. peapiiskop Udo Petersoo külas praost Toomas Jeremias Põllul Bielefeldis 1991. aastal.
Toomas Jeremias Põld

Sündinud 17. veebruaril 1920.
Ordineeritud 3. septembril 1944.
Töötanud 1947–1950 kiriku- ja kooliõpetajana Saksamaa laagrites, olnud 1950–1985 Westfaleni Evangeelse Maakiriku teenistuses, 1974–2000 E.E.L.K. praost.
Kaitsnud 1996 magistritöö Tartu ülikooli juures.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)