Esileht » Online » Online artiklid »

Toomas Paul: Parimat püüdmas

22.03.2009 | | Rubriik: Online artiklid

 

 

 

Charles Darwin lõpetas oma 150 aastat tagasi ilmunud teose „Liikide tekkimisest” järgmiselt: „Ja kuna looduslik valik keskendub üksnes heade omaduste väljasorteerimisele, jätkub ka vaimsete ja kehaliste andide progressimarss täiuslikkuse suunas.”

Ta eksis, ja rängalt. Nüüdseks on bioloogid kindlaks teinud, et sellist asja nagu evolutsiooniline progress ei ole olemas. Looduslik valik on pelgalt protsess, mille kaudu eluvormid muutuvad, et kohastuda nende võimalustega, mida pakuvad keskkond ja teised eluvormid.

Darwini juubeliaasta Eesti Looduse erinumbris arutleb toimetaja Juhan Javoiš: seda, et elusloodusel kogu oma keerukuses ja mitmekesisuses ei ole eesmärki, ei usu oma südames enamik meist rohkem kui jõuluõhtul kirikus Lunastaja sündi. Inimene on kord juba nii ehitatud. Me ei adu, et sõnad „eesmärk” või „tahe” on iseenesestki vaid metafoorid, mis on meie mõtteis ja keeltes kanda kinnitanud pelgalt seetõttu, et teistsugused keeled ja rahvad on looduslik valik ammu kõrvaldanud.

Rääkigu teadus mida tahab, inimene usub ikkagi, et tema on tipp. Eks ole – ainult meil on mõistus ning mõtlemis- ja abstraheerimisvõime. Võtame kas või raha, mida „alamatel” loomadel ei ole, isegi meie onupoegadel šimpansidel mitte.

Seos heade asjadega
 

Kuid seda abstraheerimisvõimet kasutades ja järele mõteldes selgub, et pole see raha midagi erilist. Kuidas dresseeritakse nüüdisajal loomi? Väga leebelt. Käitumisbioloog Karen Prior, Hawaii mereloomapargi asutaja ja delfiinitreener, jutustab, kuidas tihti ei ole vähimatki võimalust preemiat just soovitud käitumise või tegevuse ajal anda. Kui kala viskamine (paratamatu viivitusega) järgneb igale hüppele, loob loom lõpuks seose hüppamise ja söömise vahel ning hüppab sagedamini. Ent ta ei saa kuidagi teada, milline aspekt hüppest treenerile kõige rohkem meeldis. Kõrgus? Hüppe kaar? Vahest ehk lõpuplarts? Seega tuleb soovitud hüppe saamiseks hüppeid lõputult korrata. Probleemi lahendamiseks kasutatakse nn tingitud kinnitusi

Tingitud kinnitus on mingi algul tähenduseta signaal – heli, valgus, liigutus –, mida antakse enne preemiat või selle andmise ajal. Delfiinitreenerite valik on pidama jäänud vile kasutamisele: seda kuuleb hästi isegi vee all ja treeneri käed on kala viskamiseks vabad. Teiste loomadega kasutatakse mänguasja, millega saab klõbinat tekitada, või mõnd ergutushüüet.

Tingitud kinnitusi on ka inimeste elus küllaga. Meile meeldib, kui telefon heliseb või kui kirjakast on pungil. Vaatamata sellele, et pooled kõned ei ole toredad ja suurem osa postist on rämps. Ent meil on korduvalt olnud võimalik helinat või kirju heade asjadega seostada. Me ei hoia nipsasju nähtaval mitte seepärast, et nad oleksid ilusad või kasulikud, vaid seepärast, et nad meenutavad õnnelikke aegu ja armsaid inimesi.

Delfiinid töötavad tingitud kinnitusega tublisti üle küllastuspunkti ning koerad ja hobused tund või kauemgi. Inimesed töötavad lõputult teadagi raha pärast. Karen Pryor sedastab: seegi on tegelikult ainult tingitud kinnitus, nende asjade sümbol, mida saab raha eest osta. Kõige ennastunustavamalt töötavad isegi – või ehk õigem oleks öelda eriti – need inimesed, kes on juba teeninud rohkem, kui nad tegelikult kulutada jõuavad, ning on vastavalt tingitud kinnitusest sõltuvusse sattunud.

Ootuse mõnu
 

Klõbin on arukale loomale samasugune abstraktne üliväärtus nagu inimesele raha. Tingitud kinnitused on väärtuslikud just oma universaalsuse tõttu. Rahast on raske küllastuda. Kõige muuga on see häda, et harjud ära ega hinda enam. Hüvesid, mis on juba käes, hakatakse pidama enesestmõistetavaks, need unustatakse, neid ei teadvustata ja lõpuks isegi ei väärtustata enam – vähemalt seni, kuni need meilt ära võetakse.
 

Tallinna tehnikaülikooli professori Kaarel Kilvitsi sõnul saab tööpuuduse kasvades ellu viia projekte, millega viivitamist põhjendasid ärimehed varem tööjõupuudusega. Praegu on aga tänu majanduskriisile tekkinud arvukalt tööjõudu, keda saaks õpetada ja nende äriplaanide elluviimiseks kasutada. Kuni viit protsenti tööealistest on odavam töölt eemal hoida kui tööd tegema panna. Muidugi siis, kui töötute protsent tõuseb üle kümne, läheb olukord karmiks.

Aju-uurija Wolfram Schultz, kes töötas Šveitsis Fribourgis, uuris, kuidas dopamiin mõjutab ahvide liigutusi. Ühe katserea käigus süttis enne õunte andmist lamp. Algul ei toimunud ajus suurt midagi. Varsti aga reageerisid neuronid niipea, kui lambike vilkuma lõi. See-eest ei teinud nad väljagi, kui paar minutit hiljem lubatud puuvilja saadi. Niisiis ei olnud neuronite aktiveerijaks mitte toit, vaid ootus, eelrõõm.

Meie ajus on ootusesüsteem. Ootuses peitub suurim mõnu. Meile lubatud tasu enda võtame vastu ilma suurema erutuseta. Töötaja, kellele ülemus palgatõusu tõotab, rõõmustab. Märksa väiksem on tema vaimustus aga siis, kui palgalisa regulaarselt tema kontole jõuab. Töötu on õnnelik, kui ta tööd leiab. Mõne aja pärast ei tarvitse too töö enam mingit rahuldust pakkuda.
 

See, et tagatu saamisest suuremat välja ei tehta, on looduses eeliseks. Kes nõnda käitub, käib oma tähelepanuga säästlikult ümber. Kui on selge, et märguande peale tuuakse alati õunu, ei tasu toimuvale ülemäära suurt tähelepanu osutada. Tähelepanu on kasin vara, ja kellel pole vaja oma silmi söögi peal hoida, see saab paremini vaenlasi silmas pidada.

Mis aga juhtub siis, kui lootusi ületatakse? Kui teadlane lähenes valgussignaali peale mitte tavapärase õuna, vaid rosinatega, läksid neuronid otsekui arust ära, niipea kui loomad neid delikatesse silmasid. Üllatus vallandas rõõmsa erutuse. Paari korduse järel see impulss kadus. Nüüd olid loomad parema toiduga ära harjunud.

Kui ahvid uuesti õunadieedile pandi, andsid neuronid teada, et oodati midagi paremat. Nüüd langes erutustase koguni tavalisest puhkeseisundist allapoole – märk depressioonist. Ent pettumus ei kestnud ülemäära kaua. Mõne aja pärast olid rosinad otsekui unustatud ja rakud käitusid nii, nagu peale õunte ei oleks kunagi midagi muud maitsvamat olnudki.

Himu uue järele on meil kõigil. Kus puuduvad muutused, valitseb igavus, tundmus, mida me kõige vähem talume. Klatš, televisioon, mood: ikka ja jälle pole oluline mitte asjade ning tegevuse kasulikkus, vaid üksnes see, et saaksime teada ja kogeksime midagi uut. Uute asjade seedimine kuulub aju tähtsaimate ülesannete hulka. Hallid rakud nõuavad toitu.

 

Iha muutuste järele peituvat looma olemuses, kirjutas juba Aristoteles, ja samasugune on ka inimene. Loodus pidi olendid häälestama nii, et nad tuleksid toime maailmas, mis pidevalt muutub. Just selleks ongi uudishimu hea: ta paneb meid mitte üksnes uusi asju teadmiseks võtma, vaid neid koguni soovima.

Meie elu ei keerle üksnes põhivajaduste ümber, nagu toit, meie ootuste süsteem tiivustab kõiki soove, mida inimesed on üldse võimelised soovima. Me oleme programmeeritud tahtma alati parimat, mida on võimalik saada.
 

Võidu mõju
 

Londoni aju-uurija Raymond Dolan lõbustas katseisikuid pokkerimänguga, valgustades nende päid samal ajal läbi positronemissioontomograafiga. Kui nad võitsid, aktiveerus üks eesaju piirkond. Täpselt seal, kus lõpevad selle närvipuu oksad, mis jaotab peas dopamiini ja mis on tihedalt seotud nende regioonidega, mis reageerisid Schultzi ahvidel.

Mängijate ajude jaoks polnud vähimatki vahet, kas võita võis päris raha või väärtusetut mänguraha. Ka videomängude puhul, kus oli vaja vaid punktisummat suurendada, hakkas ootuste süsteem tööle. Ilmselt ei küsi mehhanism sellest, kui kasulik midagi saada on – kust iganes on võimalik midagi võita, tahab ta seda lihtsalt endale. See seletab ehk ka heal järjel kodanike tunglemist lõpumüükidel ja sooduskaupade kataloogide tohutuid tiraaže.

Pikemaks ajaks häid tundeid talletada ei ole sealjuures üldse eesmärk omaette: oluline on vaid, et see, mis silme ees terendab, oleks harjumuspärasest mingil moel parem. Teeneteristil, miljonipalga jätkuval kasvul või kas või pisut laiemal juhitoolil ei pruugi iseenesest olla teab mis suurt väärtust, ent kes ei oleks valmis nende nimel nahast välja pugema?

Nii on see indiviidi tasandil. Zooloog Tarmo Timm esitab küsimuse: kas rikkad ja ilusad ikka on edukad? Neil on maja(d) ja auto(d) ja tõukoer või -kass, mõnikord ka üks hoolega hoitud ja hoolitsetud laps. Igas järgmises põlvkonnas on nende geenide kandjaid üha vähem. Seevastu peredes, kellel pole õnnestunud või kes pole viitsinudki jõukust taga ajada, on keskeltläbi ikka mitu last. Mõni nende võsukestest täiendab ka rikaste muidu hõrenevaid ridu. Kummad on siis darvinistlikus mõttes edukamad: kas hääbuvad rikkad või paljunevad vaesed? Vastust me teame, kuigi ei usu.

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)