Esileht » Online » Online artiklid »

Toomas Paul: Kuidas iseloomustada aega, millesse inimkonna avangard on jõudnud?

31.08.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Võib öelda, et elame postkristlikus, post­kommunistlikus, post­industriaalses jne ühiskonnas. Iga selline nimetus nendib, et mingi faas on läbitud.
Mõned iseloomustustest, nagu poststrukturalism, on kasutusel vaid tsunftisiseselt. Ent näiteks postmodernismist räägivad kultuuritegelased nii palju, et see termin on kõigil teada. Skeptilis-hedonistlik tunne, et kõik kultuurivormid on lõpule viidud ja ammendatud. Jääb üle vaid nendega mängida, neid uutmoodi kombineerida, korrata – juba jutumärkides – seda, mis teised on öelnud. Selline on ka minu siinne mõtisklus.

Üks tabavamaid termineid on posthumanism. See viitab uusaja ja valgustuse, ajaloo ja progressi lõpule. Elame ajas pärast ideoloogiaid ja totaalseid diskursusi, pärast kolonialismi ja imperialismi. Jumala surm, mida Nietzsche kuulutas XIX sajandi lõpus, jätkub terve rea surmade ja enesetappudena: autori surm, reaalsuse surm, tõe surm. Oleme närtsinud nagu kauaks vaasi jäänud lilled. Vaheta vett, palju tahad, neil ei ole ju juuri. Nii on ka inimese erilisuse ideega. Soovunelm.

Meie loomuomane hoiak

Humanism – inimese ülimaks pidamine – ei ole loomulikult kuhugi kadunud. Ega kaogi. Tema elujõulisuse üheks ilminguks on näiteks transhumanism – inimese tuunimine tehniliste vahendite abil. Eesmärk on parem tervis, pikem elu või isegi surematus, vaimsete ja füüsiliste võimete suurendamine, ajuarvuti interface jms, mida üritatakse saavutada inimese genoomi muutmisega, elektroodide implanteerimisega ajju, neurofarmakoloogia abil jne.

Edasi loe Maalehest.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)