Esileht » Online » Online artiklid »

TOOMAS PAUL: Infotulvas ulpides

19.01.2009 | | Rubriik: Online artiklid

Möödunud aasta lõpus süvenesid Eesti inimeste seas pessimistlikud meeleolud, näitasid uuringufirma GfK Custom Research Baltic uuringu tulemused. „Võrreldes värske uuringu tulemusi varasematega, võib väita, et majanduse käekäiku tajutakse negatiivsemalt, kui olid ootused,” kirjutab sotsioloog Mauri Sööt portaalis Tarkkulutaja.ee.

„Kui möödunud suvel arvas iga teine eestimaalane, et majanduslik olukord riigis pigem halveneb kui paraneb, siis novembriuuringus leiab juba neli inimest viiest, et riigi majanduslik olukord on halvenenud.”
 

Kuidas oleks võimalik säilitada meelerahu süngetest uudistest kihisevas maailmas? Kas aitaks, kui paneks telerile liniku peale ega krutiks raadiot?

Küllap natukene aitaks. Päev algab kohustusliku portsjoni teadetega hädade ja õnnetuste kohta – Somaalia piraadid kaaperdasid järjekordse kaubalaeva, kusagil kukkus lennuk alla, enesetaputerroristi rünnakus hukkus kümneid inimesi, Eesti töötuse kasv on Euroopas esirinnas. Ja nii edasi. Rutiinselt, päevast päeva. Vähemalt viis protsenti inimestest on geneetilised psühhopaadid, kes ei löö risti ette ei pussi ega püssiga tapmise ees. Nii et laipu, mida eksponeerida, leiab piisavalt.

Selge see, et kui uudiseid ei jälgiks, oleks meel kergem. Aga kui olla aus, siis süda ei jää, vähemalt enamikul, ikkagi päris rahule. See tunduks deserteerimisena, „tegelikust” elust pagemisena, pea liiva alla peitmisena. Kuidas siis mina olen ükskõikne? Pohhuist sihuke!

Reaalsuse eest ei põgene

Ega me muidugi pääse kuhugi. Kui veearve kasvab, siis tõuseb see ka sellel, kes ei ole lehest lugenud, et 1. jaanuarist on Tallinna vesi 12,8% kallim kui seni.

Viljandi- ja Valgamaal on paar tuhat pensionäri, kes ei ole nõus sularaha saamisest loobuma ja pangakaardi kasutamist õppima. Mida ütleb tavalisele inimesele, ka pensionieelikule, et Dow Jonesi tööstusindeks või S&P 500 indeks kukkus või kerkis? Hoopis selgem on jutt, et „IMF koorib Lätist viimase: palgad alla, maksud üles, pensionid külma”.

Meediatarbija on täiesti abitu. Riigi peaprokurör Norman Aas kurtis Raadio 2 saates „Ülekuulamine”, et avalikkus opereerib kohtuasjade puhul ühe-kahe faktiga ja püüab anda nende alusel õiglast hinnangut. Aga – kust see avalikkus saaks rohkem kui need üks-kaks fakti? Toimikuid ei anta ju iga uudishimutseja kätte. Kui sellele mõelda, muutub mõistetavaks Vene kodanike ühenduse liidri Vladimir Lebedevi soov: „Andke mulle aastaks Eesti ajalehtede ja ETV ideoloogiline juhtimine ning aasta pärast tahab 80% eestlastest liituda Venemaaga.” („Kaks nägemust pronksiöö kohtuotsusest”, ÕL 10.01.2009).

Negatiivne tagasiside töötab efektile vastu ja stabiliseerib süsteemi. Selle näiteks on küttekeha termostaat: niipea kui temperatuur kõvasti tõuseb, lülitatakse küte välja ja võetakse uuesti kasutusele alles siis, kui temperatuur langeb allapoole teatud taset. Vastupidi sellele viib positiivne tagasiside protsessideni, mis ise intensiivistuvad. See juhtub näiteks börsimulli puhul, kui investorid ostavad aktsiaid ainult sellepärast, et ka teised ostavad, ning hind tõuseb.

Igapäevane nõiaköök

Nii see elu siis loksub ühest äärmusest teise. Kõik ameeriklased sööstavad müüma aktsiaid ja kinnisvara, kui kuulevad teadet investeerimispanga Lehman Brothers õhust tühjaksjooksmisest. USA-s korraldati äsja telefoniküsitlus, milles uuriti, kuidas finantsuudised on mõjutanud majanduskriisi ulatust. 77% küsitletutest arvas, et negatiivsete majandusuudiste küllus on muutnud kriisi sügavamaks, vähendanud tarbijausaldust ja investeeringuid.

Võiks arvata, et igapäevane kriisisõnumite saamine teeb ettevaatlikuks ja arukaks. Paneb käituma loodushoidlikult, vähendama ökoloogilist jalajälge. Paraku me ei tea, mida karta. Hullulehmatõvega hirmutamise ajal ei sööda veiseliha, linnugripi ajal kanaliha. Aga siis ühtäkki saab teatavaks, et Hiina beebitoidus leiduv melamiinipulber on mürgine. Mis on järgmine avastus?
 

Söögitegemine ja söömine muutuvad isevärki nõiaköögiks, kus püütakse mürgisust minimeerida – kusjuures selleks, et kahjulike ainete ja kihvtide ületootmist keemiatööstuses ja põllumajanduses „toitumistehnoloogiliselt” eraviisil üle kavaldada, on tarvis väga ulatuslikke teadmisi. Mõningate toiduainete puhul võib eraviisiline kõrvalepõiklemine ehk veel aidata. Kõigi meie sissehingatava õhu mürgisisaldus ei tunne riigipiire ega klassivahesid.

Näib nii, et pidev pinge nüristab tundlikkuse. Kaua sa ikka kõike kardad. Katastroofidest lakkamatult teavitav meedia ähmastab teadlikkust majanduslikust ja ökoloogilisest kriisist. Šokiikonograafia, mida meediamasin kasutab sõnumite pakendamisel, toob pideva korduse kaudu kaasa omaenda deaktiveerumise. Seeriapärane monotoonsus, millega meie kollektiivsesse alateadvusesse püütakse tuua apokalüpsise nägemist, teeb lõpuks kurdiks hädaohtude suhtes, mille eest meid püütakse hoiatada.

Silmapilkne ohule reageerimine oli minevikus vältimatu. Selline „vaikehäälestus” on end evolutsiooni käigus õigustanud: põõsastes pisimatki krõbinat kuuldes unustavad loomad kui tahes priske jahisaagi ja pagevad. Lindudel on igaühel oma keel, aga hoiatushäälitsused on liigiülesed – kõik saavad aru, kui üks annab ohusignaali.

Kuid oletame, et harakal on megafon, nii et ta saab hoiatada korraga kogu suurt metsa. Siis ei ole temast kasu. Kuskil hiilib rebane, aga kui seda uudist levitataks laanerahvale valimatult, muutuks hädapasuna pidev kädin kasutuks ja otse eksitavaks. Ellujäämiseks peaks nüüd tüütu fooniga harjuma, nii et enam ei pane seda tähelegi.

Metsas niimoodi muidugi ei juhtu, küll aga massimeediaga varustatud globaalkülas. Iga tühine õnnetus, mis pakub vaatajale kõdi, tuuakse kohe kandikul koju. Selle hulka juhtub ka mõistlikku manitsemist. Aga seda ei paneks keegi tähele. Tuleb lisada detsibelle ja kriiskavust. See on nii nagu pidulauas – selleks et naabriga vestelda, pead häält tõstma. Kuni keegi ei kuule enam kedagi.
 

Aga võib-olla ei peagi aina valjenev kriiside süvenemisest teavitav massiivne infovoog meid millegi konkreetse eest hoiatama ega vastavalt tegutsema panema (noh, et üleilmse kliimasoojenemise vältimiseks ei kuluta fossiilset kütust, vaid kimad puhtast toidust valmistatud biodiislikütusega), vaid hoopis vaktsineerima. Mille vastu? Veende vastu, et tulevikku on võimalik välja arvutada ja manipuleerida.

Optimismi põhjus

Pidev majanduskasv ei põhine mingil loodusseadusel, see on igal juhul üsna erandlik olukord. Inimesed alahindavad juhuslikkuse osa maailmas, nad püüavad ümbritsevat ratsionaalselt mõtestada, sest nõnda on meie aju ehitatud. Tegelikus maailmas on aga nõnda, et igal tagajärjel polegi põhjust. Kuid selle teadmisega on raske, kui mitte võimatu elada.

Analüütik Tõnis Oja oletab, et praeguse kriisi vundamendi rajajaks võib pidada arvutitööstuse revolutsiooni, mis põhjustas revolutsiooni ka tuletisväärtpaberite turul. Võimsad arvutid võimaldavad teha imelihtsalt vajalikke arvutusi. See põhjustas uute ja keeruliste tuletisväärtpaberitel põhinevate finantstoodete ja peamiselt neisse investeerivate riskifondide plahvatusliku kasvu.

Hoiatuse selliste toodete ohtlikkuse kohta andis riskifondi Long-Term Capital Management kokkukukkumine kümme aastat tagasi. Föderaalreserv organiseeris fondi päästmise. Ilmselt oli see viga – kui fondil oleks lastud rahulikult põhja minna, oleks see kaasa toonud praegusega sarnaseid sündmusi, ent mitte nii laastaval kujul („Mullide lõhkemise aasta”, ÄP 07.01.09).

Siiski läheb elu miskit pidi ikka edasi. Olen optimist. Mulle meeldis, kuidas Jürgen Habermas vastas Thomas Assheueri küsimusele, kas turg lõhestab ühiskonda ja heaoluriik seob selle uuesti kokku: „Heaoluriik on hiline ja nagu me nüüd mõistma hakkame, habras saavutus. Turgude ja kommunikatsioonivõrgustike avardumine on alati olnud plahvatuslikult üksikisikute individualismi soodustav ja ka vabastav jõud, aga kõigile neile murrangutele on alati järgnenud varasemate solidaarsussuhete reorganiseerimine uuendatud institutsioonides” („Elu pärast pankrotti”, EE 23.12.2008).

Kui loobuda lapsikust lootusest, et Esimeses Maailmas (Eesti sinna ei kuulu) peavad kõik asjad ainult ja aina paremaks minema, võib Euroopa loovuse ja innovatiivsuse aastal ehk ka oma pinged, eu- ja düstressi ümber struktureerida.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)