Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Toomas Mäeväli tunneb oreleid ja kaitseb nende tervist

30.04.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

«Toomkirik peab olema heas korras ükskõik mis ajal, ka orel peab olema igal ajal korras,» ütleb orelimeister Toomas Mäeväli. Sel aastal saja-aastaseks saavat pillide kuningat on Toomas põhjalikult hooldanud ja sakslane Matthias Ullmann on just lõpetanud intoneerimistööd – auväärne pill on juubeliks valmis.

Aasta algusest peale intensiivse hooldustööga tegelnud Toomas ütleb, et orelisse oli ladestunud tohutu tolmukiht, ka üksikud viled olid korrast ära. Vaja oli teha suurem korrastus. Kõik 4500 orelivilet tuli puhastada. Ta tegi seda 300 vile kaupa ja väga ettevaatlikult, näiteks tinavile on nii õrn, et võib käe vahelgi lössi minna.
Orel ise oli kogu aeg kasutusel. «Meie organistid on nii head, et oskavad esile tuua oreli voorusi, mitte puudusi,» kiidab ta. Organistide abiga, kes iga ebakõla üles märgivad, saab Toomas ka teada, mis koht hooldust vajab. Selle töö juures on tähtsad hea muusikaline kuulmine, analüüsi- ja otsustusvõime.
Toomas õppis puidurestaureerimist ehituskoolis. Oreli juurde tuli tegelikust vajadusest, organistist ema soovitusel. «Ema ütles, et orelid on halvas seisus ja sa võiksid end selles osas täiendada. Õppisin erinevate meistrite juures, olen end täiendanud mitmete väga heade orelimeistrite käe all.
Tegime koos Saksa orelimeistri Gerhard Schmidiga korda Karuse ja Haapsalu Jaani kiriku oreli, ehitasime ümber Haapsalu Toomkiriku oreli. Kui Tallinna Toomkiriku orel oli Saksamaal remondis, olin minagi seal. Igal pool töötatakse oma põhimõtete järgi, olen nii ka oma meetodi välja kujundanud.
Algus oli Jumala juhtimine sellele tööle tulekuks, ema soovituse kaudu. Mul oli endal huvi ka. Kuusalu kiriku orel oli 80. aastatel väga kehvas seisus ja pidin juba noore poisina seal vigu kõrvaldama. Küllalt palju oli mul kokkupuuteid Hugo Lepnurmega. Temagi näitas, kust midagi sättida. Töös kasvamine on toimunud sammhaaval.»

Kuusalu patrioot
Tooma lapsepõlvesuved möödusid Kuusalus, kus tema vanaisa Eduard Salumäe kirikuõpetaja oli. Salumäedel oli palju lastelapsi, kõik suvel koos. «Eks nii meid seal pastoraadis kasvatati, et kõik tööd tuli ise ära teha. Nagu igas kodus. Salumäede majapidamises oli ka nii – tänuga võeti vastu, kui keegi väljastpoolt appi tuli, kuid kirikukelli helistasime ise. Oli hea, kui orelimängija oli ka oma perest. Minule jäi Kuusalu tuttavaks kohaks ja kui Tallinna korter väikseks jäi, siis otsustasime perega Kuusalu kasuks. Saime osta krundi, ehitasime maja ja nüüd oleme seal elanud juba seitse aastat.»
Tallinnas hooldab Toomas regulaarselt Toomkiriku, Oleviste, Kaarli ja Püha Vaimu kiriku orelit. Väljapoole Tallinna läheb väljakutse peale. Palju kutsutakse Läänemaale. «Onu Tiit (Lääne praost Tiit Salumäe – T. P.) on mulle olnud suureks toetajaks sellele alale tulemisel. Tal on julgust usaldada noori ja lubada neil suuri töid teha.
Kui Haapsalu Toomkirikusse toodi Soomest orel, siis tal ei olnud kahju lubada mul selle pilliga eksperimenteerida. See andis häid kogemusi. Praegu on see orel Tallinna Vanalinna Muusikamajas ja käin seda seal häälestamas. Ka Tallinna Toomkirikus lubati mind juba 22aastasena suurt pilli hooldama.»
Maakirikutes käib Toomas enamasti suviti. «Liim ei kuiva, kui sooja on alla 12 kraadi. Aga liimida tuleb päris palju. Eelmisel aastal oli positiivne kogemus Järva-Peetri kirikus. Kehvas seisus pill sai päris heaks.»
Kas talvine aeg, kui mõneski maakirikus teenistusi ei peeta, orelit kahjustab? «Kui orel on seda külma talunud sada aastat, siis on ta sellega harjunud ja surmav see pole. Kuid juba keskajal, kui suurte katkude ja sõdade leinaajal orelit ei kasutatud, mängiti lihtsalt oreli tuulutamise tõttu seda korra nädalas.»
Toomas ütleb, et orelimängijaid võiks meil rohkem olla, puudus on neist just maakirikutes. Oma tütred on ta püüdnud suunata orelimängu õppimise poole. Jõudumööda abistavad kaks suuremat juba isa orelihäälestamiselgi.

Kiirelt abi andma
Orelimeistril tuleb olla valmis ka n-ö kiirabiteenuse osutamiseks. Seda on Toomal palju kordi ette tulnud. «Kord tuli Kaarli kirikus vabariigi aastapäeva jumalateenistusel esimese loo ajal, kui president kirikusse sisenes, vahele mingi hästi kõva pasunaheli. Ja see ei vaikinudki, ka pärast loo lõppu. Orelis oli üks pragu. Kiriku uksi hoiti lahti ja külm kuiv õhk tuli sisse, mingi liide läks lahti ja üks nahariba hakkas plärisema. Pidin jooksma kiiresti kohale (elas siis veel Tallinnas – T. P.) ja hoidma kätt terve teenistuse aja seal ees ehk füüsiliselt sekkuma. Ja lood said korralikult mängitud.»
Toomas tunneb huvi ka kirikukellade ja ajanäitajate vastu. «Kuusalu-vanaisa pidi ise kellasid parandama. Sealsamas kiriku õue peal ta keevitaski kelladel pragusid kinni. Talle toodi neid mitmelt poolt. Tulemused olid head – vanaisa parandatud kell töötab Kuusalus juba üle poole sajandi. Kirikukella helin on mulle olnud loomulikuks elu osaks. Paljudes kohtades heliseb kell viletsalt, kuid see on suunatud kirikust väljapoole ja peab olema hea kvaliteediga, kutsuma inimesi kirikusse. Olen toonud Eestisse 34 uut kirikukella.»
Lemmikkellad on Toomal kodukiriku omad ja neid on tal kaks: Tallinna Toomkirik ja Kuusalu kirik.
Toomkiriku ühe osutiga ajanäitajat seletab ta nii: «Minut ei omanud vanasti suurt tähtsust ja kell lõi iga veerand tunni järel. Ühe osutiga kell oli ka palju odavam.» Kella seitsmest hommikul kuni südaööni kuulutab Toomkiriku ajanäitaja tänapäevalgi õiget aega neli korda tunnis. Muul ajal peab ühe osuti järgi arvama.
Tiiu Pikkur

Toomas Mäeväli
Sündinud 20. augustil 1974 Tallinnas
Lõpetanud Tallinna Ehituskooli puidurestauraatorina 1992
Täiendanud end Eesti ja välismaa orelimeistrite juures
Teatri- ja muusikamuuseumi pillirestauraator 1991–1996
Mäeväli Orelitöökoda OÜ orelihooldaja alates 1996
EELK Kirikumuusika Liidu ja Eesti Orelisõprade Ühingu liige
Kuusalu valla volikogu keskkonnakomisjoni liige
Abikaasa Iivika, peres kolm tütart

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)