Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Toomas Mäeväli: kellahelin tuleb arvata kultuuripärandi hulka

14.06.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Toomas Mäeväli Tallinna Niguliste kiriku orelit remontimas. Tiiu Pikkur

„Olen seda meelt, et kirikukella helin on ära unustatud. Sel põhjusel ma 15 aastat tagasi ka kelladega tegelema hakkasin. Alustasin Tallinna toomkirikust, kuid süües kasvab isu. Nüüd olen laienenud üle Eesti ja ka Lätimaale,“ räägib end kellatehnikuks kutsuv ja igapäevaselt ka orelite tervise eest hoolitsev Toomas Mäeväli.

Võllanaljana lisab Toomas, et kellahelin on nagu seakatk – kui kuskil juba kell heliseb, siis nakatab see terve piirkonna.

Kas vana kella parandamine või uus kell?
Toomas Mäeväli: Parandamine on võimalik, kuid üsna keeruline ja see ei pane veel kella helisema. Euroopas on kaks kohta – üks Hollandis ja teine Saksamaal –, kus saab kellasid parandada. Hind võib seejuures üsna kõrge tulla. Minu suund on ikka uute kellade poole, milleks oleme abi saanud ka Euroopa Liidu rahast. Olen toonud Eestisse üle 60 uue kella, neist 25 on Viljandi Jaani kiriku kellamängu kellad. Sel aastal tuleb uus kell Rannu kirikusse, sel kellal on ka reformatsiooni 500. aastapäeva tähis. Saksamaal, kus Rannu kellgi valmib, on valukojad praegu täis ja reformatsiooni juubeli kellade valamine käib täie hooga.

Kellamäng jõuab Tallinna
Millised on kellamängukellad ja kust neid saab?
Kellamängukellad valatakse Hollandis. Kui liturgiliseks tarbeks valatud kella kõlas on peale löögitooni äratuntavad ka teised intervallid, siis kellamängukelladel on igaühel ainult üks põhitoon. Praegu on kellamängud Rakvere Kolmainu ja Viljandi Jaani kirikus ning Tartu raekojas.
Kellamängu saab varsti kuulata ka Tallinnas. See on tore plaan, et Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu selle asja ette võttis. Linnaruumi rikastamisele annab kellahelin palju juurde, see peab olema aga hästi kuuldav. Tegelikult kõlbaks kellamäng mõnda kaubanduskeskusesse, kus rahvas liigub ja linnamüra ei sega. Kõrgesse torni neid panna ei tasu, siis muusika ei kosta. Oleme Jaani kiriku kellamängu osas lootusrikkad, sest sinna sai valitud suuremad kellad kui Viljandis ja torn ei ole ka väga kõrge.
Muusikat võimaldavad kellad teha igasugust, mis kahe oktavi sisse mahub. Õpetaja Tammsalu on öelnud, et „Üks kindel linna ja varjupaik“ peaks sealt kindlasti järgmise advendi ajal kostma hakkama. Kellad saabuvad augustiks, siis paneme nad kirikusse vaatamiseks välja.

Mida annab teha, et kellahelin kaugemale kostaks?
Vanasti, kui kellamees pidi iga ilmaga ronima torni kelli helistama, hakkasid nad töötingimuste parandamiseks luuke akende ette tegema. Ja ega neid siis tuuliselt küljelt helistamise ajaks lahti tehtudki.

Torniluugid lahti
Saksa kellaasjatundjate nõukoda (Beratungsausschuss für das Deutsche Glockenwesen), kuhu ka mina kuulun, töötas torniluukide tegemiseks välja konstruktsiooni, kus on ribid nii asetatud, et kellahelin kostab välja, aga lumi sisse ei saja. Need luugid on end väga hästi õigustanud. Linnud sealt sisse ei tule, kuid nahkhiired tulevad, olen seda mitmel pool märganud ja see on hea. Olen neid luuke ise teinud ja üle kümne kiriku tornis on need kasutusel.
Saksa kellaasjatundjate nõukotta kutsus mind dr Poser Kielist. Tema oli tegev Tartu Jaani kiriku taastamisel ja on mitme teisegi hoone ehitusel osalenud. Olen nõukoja, mis on Saksamaa katoliku piiskoppide konverentsi ja evangeelse kiriku esindajatest ning koopteeritud kellavalajatest, arhitektidest, muinsuskaitsjatest, inseneridest ja välisriikide esindajatest koosnev kogu, liige juba kaheksa aastat. Oleme seal arutanud kellaasjatundjate koolitamist, kellade valamise lepingu tingimusi või kellade registri koostamist. Viimati oli meil uue brošüüri, kus tutvustame, miks kirikukellad helisevad ja mida nende helinatega mõeldakse, esitlemine.
Kellaasjatundjate nõukojas on arutatud ka kellahelinate, mida on käsitletud mõnikord lärmina, kaitsmist. Kiriklikeks talitusteks kella helistamist kaitseb põhiseadus, kuid muudel aegadel helistamist on vajadus eraldi kaitsta. Kellahelin kui selline tuleks arvata kultuuripärandi hulka. Et keegi ei saaks kohtu kaudu kellade helistamist ära keelata.

Väärtustame kellahelinat
Koostööst Saksamaa asjatundjatega on kasu tõusnud Eestile ka konkreetselt. Küsisin kord, kas mõnel on jäänud üle kasutatud kellasid. Selgus, et ongi ühel Lõuna-Saksamaa kirikul kaks kella üle jäänud ja need võiks Eestisse tuua. Täna helisevad need suured kingituseks saadud kellad Järva-Peetri kirikus. Sel aastal peaks neile ka elektrimasinad külge tulema, siis hakkab kellahelin regulaarselt kostma.
Kahjuks on Eestis huvi kellade vastu veel väga väike, kuigi Tartus huvi on – Pauluse kiriku organist Anna Humal teeb lausa kelladega tutvumise ringreise. See on väga tervitatav.

Lõpetuseks ütleb Mäeväli, et kirikukellad on valatud selleks, et edastada inimestele signaale, et kutsuda rahvast kirikusse ja anda eri sündmustest teavet. Kes oskab kellade keelt lugeda, see saab aru, mis kirikus parajasti toimub. Tähtis on, et kellahelin oleks puhta kõlaga. Kui kell on katki, siis ei tohi teda helistada. Hästi kõlavad kellad on hea reklaam kirikule.
Tiiu Pikkur

Kirikukellad
Eestis on ligi 500 kirikukella, neist pooled kuuluvad EELK-le
Uusi kelli tellitakse peamiselt Saksamaalt, kus on viis kellade valukoda
Kellamängukellad tellitakse Hollandist
Kella koostis: 78% vaske, 20% tina, 2% muid metalle

Pildigalerii:

Keila kiriku uue kellaga sai enne selle torni tõstmist kirikus lähemalt tutvust teha. Suvi 2016. Tiiu Pikkur

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)