Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tööd, leiba, abielu!

25.04.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Kevadine praostkondade sinodite periood on jõudnud umbes poole peale. Seitsmes praostkonnas (Tallinna, Valga, Tartu, Lääne, Viru, Lääne-Harju, Viljandi) on aastakoosolekud juba toimunud ja viies praostkonnas (Võru, Saarte, Pärnu, Järva, Ida-Harju) kogunevad koguduste esindajad sinodile maikuus. Viiel juba toimunud sinodil on mõne koguduse esindaja või praosti ettepanekul pandud sinodi päevakorda toetusavaldus põhiseaduse muudatusele, mis sõnastaks riigi alusdokumendis abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Kuna kõik need algatused on tulnud suunaga alt ülespoole – konkreetselt vaimulikult või kogudusest sinodi tasandile, ning praeguseks juba peaaegu pooltest praostkondadest, leidis kirikuvalitsus, et kevadine kirikukogu istungjärk on õige koht nimetatud küsimuses ka kogu kiriku meelsuse väljaselgitamiseks. Kirikukogu üldkiriku kollektiivse organina, kuhu kuuluvad nii vaimulikud kui ilmikud, on kogu EELK seisukoha sõnastamiseks nimetatud küsimuses kõige õigem tasand.
Kuigi kõik seni seda küsimust hääletanud praostkondade sinodid on üsna üheselt mõistetavalt ja kõrge protsendiga avaldanud oma toetust ideele abielu defineerimiseks põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna, on olnud vähemalt kahel sinodil, Viru ja Lääne-Harju praostkondades, ka neid saadikuid, kes isiklikult pole nimetatud seisukohta või sinodil selle seisukoha väljendamist hääletamise teel toetanud. Kõlanud on vastuhääli ja ka etteheiteid, et tegemist on poliitiliselt laetud ning ühiskonnas ja kirikus segadust tekitava avaldusega. Üks ise sinodil mitteviibinud vaimulik on kõigile oma praostkonna sinodisaadikutele saadetud kirjas väljendanud lausa seisukohta, et praostkonna sinod on ühe mehe ja naise abielu põhiseadusesse lisamist toetava avaldusega toetanud „perverssete ihade (patu) seadustamist“. See näide kinnitab paraku, et suhtluskultuur, mis varem iseloomustas „maailma vaimu“, on murdnud jõuliselt sisse ka kirikusse ning üksteise sildistamisel ja (ameti)õdedele-vendadele hinnangute andmisel ollakse agarad.
Milleks aga avaldada üldse kiriku poolt toetust abielu mõiste põhiseaduslikule kaitsele, kui selline ettepanek peaks riigikogus tehtama? Mitmete Euroopa riikide kogemusele toetudes on ka Eestis põhjust peljata abielu mõiste seni kehtinud tähenduse ümbermõtestamist „ajastu vaimust“ lähtuvalt. Selleks pole vaja teha muud, kui mõni juba kehtiv seadusesäte pisut ümber sõnastada. Näiteks, praegu sätestab perekonnaseaduse § 1, et abiellutakse mehe ja naise vahel. Piisab aga õige pisut korporatiivset (või korruptiivset?) koostöövaimu ja lihthäälteenamust riigikogus ning selle seaduse sõnastus saab muudetud vajalikus suunas. Visuaalselt muutub mõni sõna ühes paragrahvis, kuid sisuliselt toimub kogu abielu institutsioonile pöördumatult uue tähenduse andmine. Just nõnda, mõttekaaslasi riigikogus kokku koondades võeti mõne aasta eest vastu kooseluseadus.
Kui abielu saab põhiseaduses täpsemini defineeritud, ei ole enam selliste korporatiivsete eelnõude riigikogus läbi surumine nii lihtne, sest vaja on kahe järjestikuse riigikogu koosseisu toetust. Alternatiivideks on ka rahvahääletus või kiireloomuline põhiseaduse muutmise protseduur. Viimane eeldab omakorda riigikogu neljaviiendikulist häälteenamust. Sellist üksmeelt ei olnud riigikogul viimati isegi presidenti valides. Nõnda nõuab abielu defineerimine põhiseaduses suurt poliitilist ja ühiskondlikku konsensust, kuid kui see leitakse, oleks loodud kindlustunne, et abieluks ei hakata ühel hetkel nimetama lihtsalt mõnda sõpruskonnas kokkulepitud koos- või ühiseluvormi.
Abielust räägitakse vahel ka kui igaühe õigusest. Justkui võiks, samal kombel nagu omal ajal nõuti revolutsiooni tehes tööd ja leiba, nõuda kõigile võrdselt ka abielu. Tegelikult on abiellumise õigus ka praegu olemas kõigil teatud vanuses teovõimelistel ja abielus mitteolevatel isikutel. Tõsi, abielluda saavad ainult mees ja naine omavahel ning nad ei tohi olla lähisugulased (ka lapsendamise kaudu). See on kristlikus kultuuriruumis, milles ka meie juba aastatuhande oleme elanud, normi ja kirjutamatagi tavana kinnistunud arusaam. Abiellumine ei ole aga inimõigus ega ka kõigile kohustuslik tee. Isegi kristlastele mitte. Maailmas on alati olnud inimesi, kelle kohta Jee­sus ütleb, et nad on juba emaihust sündides olnud abieluks kõlbmatud või on nad ise valinud abielutuse tee (vt Mt 19:12). Sellised inimesed võivad siiski elada ustavate ja tublide ristiinimestena võrdsetena teiste kõrval Jumala armu ja halastuse all.

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)