Esileht » Arvamused » Arvamus »

Töö ja raha

27.04.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Kui peaks liigitama olulisemaks ja vähem oluliseks oma elus tööd, perekonda, tervist, sõprust ja enda vaimset seisundit, mida peaksime olulisimaks? Mille kaotust võtaksime kõige traagilisemalt? Ja vastupidi, mille edendamisele me reaalselt kõige rohkem aega, energiat ja iseennast pühendame?
Muinasjuttudest mäletan juhtumeid, kus kangelane seisab teeristil ning peab valima, kas minna otse, vasakule või paremale. Ta ei ole Tartu bussijaamas, kus võib täna valida reisi Tartust Põlva, homme tulla Tartu tagasi ning valida «nullist» uuesti, justkui eelmist valikut poleks olnudki. Bussijaamas tehtav valik on muudetav ega mõjuta järgmisi, muinasjutukangelase eluteekonna valik aga olemuslikult pöördumatu ja parandamatu.
Kui nii mõelda, siis sõbrad ju tulevad ja lähevad, elu jooksul vahetuvad ka töökohad – väidetakse isegi, et eluterve oleks vahetada töökeskkonda umbes iga kolme aasta tagant –, aga kui näiteks «tervis läheb», siis läheb ta kui muinasjutus.
Eestimaalaste väärtushinnanguid analüüsiva 2009. aasta Eesti inimarengu aruande avaldamise järel on tõdetud, et meie ühiskonnas on kasvanud nende hulk, kes tunnevad, et on saavutanud materiaalse kindlustunde ning seetõttu saavad keskenduda rohkem eneseväljendusele, elukvaliteedile, eneseteostusele ja -arendusele. Sellised inimesed on ilmselt ka palju tööd teinud, kuid ju on nende jaoks «bussijaama» ja «muinasjutu» valikud omavahel toimivas tasakaalus.
Kindlasti on rohkesti ka neid, kelle materiaalne heaolu viimastel aastatel on küll kasvanud – kui võtta aeg maha ja rehkendada, millist heaolu me naudime tänapäeval ning millist kümme aastat tagasi, mil näiteks teise ringi riietega käimine oli veel laialt levinud, siis peaks ju olema elu parem –, kuid pole seda tunnet, et on parem või et nii, nagu on, on hästi. Tajutakse, et rahuliku ja õnneliku eluni jõudmiseks on vaja enamat.
Marju Lauristin on sotsiaalsete uurimuste põhjal hiljuti väitnud, et praeguses Eesti ühiskonnas on raskem liikuda ühest ühiskonnakihist teise, s.t kõrgemasse, allapoole liikuda on kerge alati. Ja et inimese elukäigu määrab üha enam see, «kus ja millises peres ta on sündinud». Pühendumine tööle ja materiaalsele edenemisele ei pruugi seetõttu olla ei alusetu – tänapäeval on ühiskondlikku staatust hoida või parandada raskem kui mõni aeg tagasi – ega ka väga isekas, näiteks lapsevanemad võivad töötegemise ja raha soetamisega (üle) pingutada ka oma laste ja lastelaste eluvõimaluste nimel.
Oleks silmakirjalik öelda, et raha ja töö pole olulised. Aga hea on, kui «bussijaama» ja «muinasjutu» valikute vahel oleks toimiv tasakaal – et pühendudes ühele, mida saab asendada ja muuta, ei kaotaks teist, mida asendada ei saa ja parandada on raske…


Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)