Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Töö ajalehes kinnitas ülikooli head haridust

12.02.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kui ajakirjanik Kadri Ugur Eesti Kiriku taasilmumise neljandal aastal lehe etteotsa asus, võttis ta ameti üle teoloog Villu Jürjolt. Kirik oli lehte juhtima seadnud enne Kadri Ugurit teoloogi (Joel Luhamets) ja ajakirjaniku (Evar Post). Järg oli siis taas ajakirjaniku käes.
Pärast kahte aastat lehetööd jäi Kadri Ugur kirikutööle veel neljaks aastaks. Täna on ta Põlvamaal Ahja keskkoolis õpetaja ja Tartu ülikoolis magistrant.
Viis aastat pärast Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetamist sai sinust 1994. aastal Eesti Kiriku peatoimetaja kt. Mis jääb ülikooli ja ajalehte tööleasumise vahele?
Kui ma 1989 Tartu ülikooli lõpetasin, lasin end tööle suunata Valga maakonnalehte. Tollal oli veel käigus Valga-Petseri rong, millega oli üsna mugav käia Pindi kogudusse pühapäevakooli pidama. Lisaks käisin Valgast mõnda aega Helme koguduse lapsi õpetamas.
See intensiivne ja huvitav aeg jäi aga üsna lühikeseks, kuna 1990. a märtsis asusin õppima Soome kiriku koolituskeskuses Järvenpääl. See oli esimene pikem kiriku laste- ja noortetöötegijate koolitus, mille lõpetamise järel läksin kogunisti Pinti elama ja kogudusetööle.
1992. aastal algas Eestis esimene hingehoiu ja kriisiabi kursus, mille viisid läbi Soome kiriku töötegijad. Kolm kursuse lõpetanut pääsesid hingehoiuharidust jätkama, mina nende hulgas. Kui minu eelkäija Villu Jürjo peatoimetaja kohalt mõneti ootamatult ja äkitselt lahkus, olin üsna raske valiku ees: kas öelda lehetööst ära ja keskenduda hingehoiutööle või asuda peatoimetaja ametikohale, mille täitmiseks mul tegelikult erilist motivatsiooni polnudki.
Kas tundsid end ajakirjanikuharidusega kindlana kirikulehte toimetades? Ülikool koolitab ju ajakirjanikke ilmaliku meedia tarvis.
Minu arvates ei ole TÜ ajakirjanduse osakond iial pööranud kuigi suurt tähelepanu sellele, MIDA kirjutada – pigem ikka, KUIDAS hästi ja objektiivselt kirjutada. Nii et mingit probleemi ses suhtes ma ei kogenud.
Suur osa lehetööst on ju üsna tehniline: faktid peavad olema kontrollitud, keel korrektne ja lehe ülesehitus loogiline. Tegelikult tundsin alles Eesti Kirikus töötades, kui palju ja kui olulisi asju olin ülikoolis õppinud. Mingi teoloogilise hariduse virvenduse olin ju tolleks ajaks ka saanud – niihästi Eenok Haameri usuõpetajate kursusel, Järvenpääl laste- ja noortetööd õppides kui ka hingehoiukursustel. Kui end ebakindlana tundsin, siis teistel põhjustel kui hariduslik taust.
Milliseid lisalehti toona Eesti Kiriku vahel välja anti?
Laste Sõber oli juba toona Tallinnas Pühapäevakooliühenduse teha. Erilist lisade tegemist seega ei mäletagi.
Kes olid sinu lähimad töökaaslased aastail 1994–1996?
Väike personalikriis meil toona, 1994 suvel ju oli, aga sellest saime üle teoloogiatudengeid praktikale kutsudes. Liina Raudvassar ja Urmas Petti olid esimeste seas, kes end lehetöös proovile panid – ja igati edukalt.
Lehe levitamise ja majandamise koha pealt olime kõik toona üsna abitud ning õiget inimest ei leidnudki. Tegelikult tahan aga hea sõnaga meenutada meie toonast keeletoimetajat Elli Zimmerit, kelle ulatuslik ajakirjanduskogemus ja hea keelevaist aitasid Eesti Kirikut vähemalt teksti kvaliteedi poolest kõrgtasemel hoida.
Kui palju ajakirjanikud toona Tartust välja sõitsid lugusid tegema? Kas meenub neist komandeeringuist ka mõni lõbus seik?
Komandeeringuid oli toona hulgi. Edakai Simmermann reisis rohkelt ja jaksas teha otsatu hulga üsna süvenenud lugusid, peamiselt inimestest, kes EELK-le olulised olid. Usin komandeeringuskäija oli ka Liina Raudvassar.
Vahetud muljed ja värsked pildid – äkki peaks virisema, et praegusel telefoni- ja online-intervjuude ajastul on need kaduma hakanud. Ise sõitsin suhteliselt vähe, peamiselt Tallinna koosolekutele, midagi eriliselt lõbusat ei tule meelde.
Millised olid kirikulehe majanduslikud võimalused?
Majanduslikud võimalused olid kasinapoolsed, ent leht ilmus ja inimesed said palka.
Kas Eesti Kirik jõudis igasse kristlikku kodusse?
Ei usu. Aga kindlasti jõudis leht igasse kodusse, kus seda sooviti. Minu arusaamist mööda on Eesti Kirik olnud kogu aeg selline leht, mida loetakse ka tagantjärele ja mitme pere peale. Näiteks praegugi käib üks naabriproua aeg-ajalt mu ukse taga ja küsib vanemaid kirikulehti lugeda.
Millise kogemuse andis sulle töö Eesti Kirikut juhtides? On sellest edasises elus kasu olnud?
Paljud õppetunnid, mis lehes töötamise ajal sain, on väga isiklikud. Kindlasti sain hea stressitaluvuse kooli.
Küsis Sirje Semm

Kadri Ugur
1989 – lõpetas Tartu Ülikooli ajakirjanikuna.
Aastail 1988–2000 erinevates kiriklikes ametites: lastejuht, ajakirjanik, hingehoidja.
2000. aastast emakeele ja meedia õpetaja Ahja keskkoolis; Tartu ülikooli ajakirjanduse magistrant, teemaks meediaõpetus koolis.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)