Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tõnu Linnasmäe otsis hingetuge ja leidis ameti

03.05.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ikka tagaplaanile hoiduval Tõnu Linnasmäel on oma elust kõnelda uskumatuna tunduvaid lugusid noorpõlveaegsest käigust Armeeniasse ja Gruusiasse. Rita Puidet

Ambla kogudust Järva praostkonnas on viimased 35 aastat teeninud Tõnu Linnasmäe. 5. mail tähistab õpetaja 60. sünnipäeva.

Oma tagasihoidlikkuses teeb lõpuks vaimulik ja Järva praostkonna abipraost Tõnu Linnasmäe „vea“ ja võtab siiski külalise vastu, et jagada oma mälestusi käidud teelt. Olgu öeldud, et ta on nelja lapse isa ja ühe lapselapse vanaisa.

Juured on jäänud Setomaale
Vahel pannakse meie saatus kaalukausile. See meenub seoses Tõnu Linnasmäega. Ta on sündinud Petseri linnas, kasvanud selle külje all, on koos vanematega käinud kirikus ja võtnud osa kloostripühadest ning meenutab nüüdki, kuidas suguvõsa sai augustis rukkimaarjapäeval kokku. Petseris elas ka tema ristiema oma kolme pojaga. Petseri taga endises Vilo vallas Nurme külas elas veel vanaema, siis veel kaks onu ja tädi oma perega. Nüüd käib Tõnu oma vennaga teisel pool riigipiiri-kontrolljoont haudu korrastamas.
Kui Setomaa jäi lapsepõlvemälestustesse, siis juhtus ometi, et ammune side sai kümmekond aastat tagasi uut elujõudu. Tõnu vend ja vennanaine astusid seto ansamblisse, Tõnust sai aga ansamblile bussijuht, sest Ambla kogudus oli saanud Saksamaalt kingituseks väikese bussi. Tõnu ütlebki, et kui suvel jääb Setomaal käimata, on midagi nagu puudu.
Tõnu räägib, et paasapäeval on Obinitsas õhtune teenistus, seejärel minnakse kirikust välja ja pühitsetakse poolteise kilomeetri kaugusel asuva järve vesi. Ja sõnab vaevumärgatava uhkusenoodiga, et talle on usaldatud mõnel korral kanda risti ja ikooni. Teisel päeval on hommikune teenistus, siis minnakse haudadele. Kokku tuleb umbes 3000 inimest. Seotud tugevalt õigeusu traditsiooniga, sattus Tõnu siiski luteri kirikusse.

Jumala ime
Tõnu sünniajaks on 5. mai 1959, ent mehel on põhjust tähistada ka teist sünnipäeva. Ta meenutab, et kui oli kümnene, tõsteti kodupaigas Koidula küla lähistel raudteetammi. Mitu meetrit kõrgest liivakarjäärist ammutati liiva ja ega siis Tõnu aasta vanema tädipojaga saanud pealtvaatajaks jääda. Nad hakkasid koopaid kaevama ja jõudsid sellega mõnda aega tegelda.
Ükskord, kui tädipoeg tegutses väljas ja Tõnu koopas, toimus varing. Nagu läbi udu mäletab Tõnu, et mingi aja pärast hakkas tädipoeg inimesi appi hüüdma. Ja meenutab, et tuli meelemärkusele, kui teda liivakarjäärist välja kanti. Kaks ööd-päeva vaakus ta Petseri haiglas teadvusetuse piirimaal.
Välja ravimata jäänud kopsupõletik viis aga poisi Piiroja koolist Taevaskoja sanatooriumi ja 8. klassi lõpetas Tõnu Helme sanatoorses internaatkoolis. Edasistele õppimisvõimalustele mõeldes leidis pere, et õige koht on Elva keskkool – väike linn männimetsa all on kopsuhaigele parim. Pärast keskkooli andis kehvavõitu tervis põhjust sõjaväeteenistusest mööda nihverdada. Ja muide, kommunistlikule noorele mittesobiva maailmavaate tõttu on ta kord komsomolist välja arvatud.

Korralik lastetuba
Tõnu hakkas õppima kirjandusklassis, kus tunde andis ka kirjandusteadlane Karl Muru. Ometi kaldus Tõnu huvi mujale. Või oma loomulikku sängi tagasi. Ta tutvus ühel ekskursioonil õhtukooli õpetaja Kalev Päidiga ja kolis internaadist tema juurde elama. Üks samm viis teiseni – Kalevi naabriks oli Tallinnas usuteadust õppiv Jaak Okas, kes usualaste küsimuste vastu huvi tundva Tõnu Elva koguduse vaimuliku ja usuteaduse instituudi õppejõu Ago Viljari juurde suunas.
Jaagust vaimulikku ei saanud, aga Tõnu naerab, et tema lastetoas oli kord, et vanemate inimeste sõna tuleb kuulata. Nii ta prof Viljari soovituse peale instituuti läks ja sattus kohe Elmar Salumaa silma alla ning kui too ta endale praktikandiks kutsus, maabuski Tõnu Kilingi-Nõmmel. Seal tutvus ka tulevase abikaasaga. Salumaa juures käis palju huvitavaid inimesi, meenutab Tõnu. Aasta pärast sai ta tulevaseks tööks aga hea kogemuse.
Tiit Salumäe, kes soovis puhkust võtta, kutsus Tõnu Linnasmäe Haapsallu. Tõnul oli siis aastaid vaid 20, aga Moskvast külla tulnud kristlased olid lugenud palju teoloogilisi raamatuid ja aitasid pühapäevaks jutlust kirjutada, meenutab Tõnu tänutundega.

Patriarhi audientsile
Tõnu polnud veel kahte kursustki instituudis käinud, võis olla märts 1980, kui peapiiskop Edgar Hark ta välja kutsus ja tegi ettepaneku Varblasse teenima minna. Tõnu mõelnud, et käsk on käsk, aga kartus ja kõhklused võtsid maad. Varblasse kolimise asemel ostis ta aprilli algul koos ühe tuttavaga lennupileti Jerevani.
Tõnul oli instituudist võetud paber, et ta on usuteaduse üliõpilane. Armeenias, kiriku vanas keskuses Etšhmiadzinis (praegune Vagharšapat) küsis ta piiskopilt audientsi. Sekretär tõi noored unistustest maa peale, kui küsis, kas asja ka on. Ei olnud, aga noored lootsid öömaja saada. Praegu ajab niisugune enesekindlus õpetaja tagantjärele muigama.
Neile tutvustati keskuses asuvat muuseumi ja kutsuti kirikusse õhtusele jumalateenistusele. Öömaja tuli ikka mujalt otsida. Armeenias viibiti mitu päeva ja sellest võiks pikalt kirjutada. Jerevanist sõideti edasi Thbilisi ja sealgi oli esimene käik kiriku keskusesse. Kodutöö oli korralik!
Öömaja leidsid nad vaimulikust seminarist Mtshethas, kus neid võeti vastu kui kalleid vendi. Aga külaline on hea kaks korda. Kui üks seminarist kutsus neid kaasa mägikloostrisse, mindigi, aga seal palavikku jäänud sõber lendas peagi koju tagasi. Tõnu jäi Betaania õigeusu kloostrisse kaheks kuuks. Liturgia oli tuttav ja hea kodune tunne oli, meenutab Tõnu.
Nädalavahetustel oli võimalik külastada Thbi­lisit ja sealset Siioni katedraali. Jumalateenistused kestsid 4–5 tundi. Teenis patriarh Ilia II, kes oli toona kõige noorem kirikupea NSV Liidus. Huvitav oli koos olla tulihingeliste noorte õigeusklikega, meenutab Tõnu. Nüüd pääses ta ka patriarhi audientsile, mis kestis paar minutit. Sellest on jäänud helge mälestus, ütleb Tõnu.

Kõigeväelise kätel
Tõnu meenutab, et tal polnud kindlat plaani ega ta teadnud ka, kauaks kloostrisse jääb. Nädalavahetustel Thbilisis käies tellis ta kaugekõne, et rääkida kihlatuga – Ly töötas Kilingi-Nõmmel lasteaias. Kokkusaamise soov oli mõlemal ja nõnda kohtutigi enne jaanipäeva Thbilisi lennuväljal. Tänapäeval uskumatu, ent noored hakkasid suuruselt Gruusia teisest linnast Khuthaisist kodu poole hääletama. Teel käisid nad ka Salme külas.
Tagantjärele ütleb Tõnu, et tükati tundub nende teguviis hullumeelne. Ja tunnistab, et seda üleelamist, kui tema lapsed praegu nii hääletades reisiksid, ta küll ei tahaks. Aga siis polnud hirmu. Kihlatu oli väga usklik, nad palvetasid iga päev ja usaldasid end Kõigeväelise kätesse. Nii seiklesid nad kümmekond päeva. Kiievis sai isu otsa, nad istusid lennukisse ja maabusid Tallinnas.

Kosmonautikapäeval
Elu toob vahel ootamatusi. Nii jääb Tõnu elulukku töö Pärnu veepuhastusjaamas, aga sellel oli oma helge pool – tööd oli vähe ja lugeda sai palju. Vaja oli õppida ja UIs eksameid teha. Tolle aja kosmonautikapäeval, 12. aprillil 1983 ordineeriti Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus aseõpetajaks Tõnu kõrval Algur Kaerma, Mihkel Kukk ja Heino Nurk. Tõnu hakkas teenima Häädemeeste ja Treimani kogudust. Kuna 1981. a septembris abielluda jõudnud Ly ja Tõnu Linnasmäe elasid Audrus, oli liinibussiga koguduste ja kodu vahet sõita üsna tülikas.
Kogudustesse ta sisse elada ei jõudnudki, sest aasta pärast suunati teenima Ambla, kuigi see oma suurte põldudega ei tundunud algul sugugi kodune. Koos kahe lapsega magas pere esimesed kuud pastoraadi saali põrandal. Majja hakati elektrit vedama, pandi plaate seintele ja põrandatele, värviti ja krohviti.
Olukord muutus palju paremaks kaheksa aastat hiljem, kui pastoraati saadi soome sõprade abiga veevärk ja keskküte. 26 aastat elati koos pastoraadis. Abikaasa Ly oli pühendunud pühapäevakooli- ja lastetööle. Ly sooviks oli kolida kusagile linna, näiteks Pärnusse, kus on rohkem tegutsemisvõimalusi. 2010. a hilissügisel kandideeris Ly Soome Espoosse lasteaiaõpetaja erialal ja sai sinna töökoha. Viimased kaheksa aastat elab Tõnu pastoraadis üksi, sest otsustas koguduse juurest mitte lahkuda.
Tõnu meenutab ennast teenimise algusajast ja muigab. Tal oli arusaam, et tal peab olema kõigest ülevaade ja ta ise peab protsesse suunama. „Oleks võinud asja rahulikumalt võtta,“ naerab ta praegu. Aga erinevatest olukordadest sai läbi tuldud ja ta on inimestele tänulik.
Ta mäletab, et praost Henn Unt oli isaliku hoiakuga ja käis korra kogudusele kinnitamas, et õpetaja saab hakkama. „Üle elasime ja kõik jäid ellu, aga väga lihtne see ei olnud. Probleem oli selles, et olin kogenematu,“ tunnistab vaimulik, kes Ambla kogudust teenima asudes oli 25aastane. Noorena olnud tal soov maailma parandada, aga seda rohkem teiste kui enese puhul.
Viimased paar-kolm aastat on vaimulikul vedanud, sest ta sai Iisraelis, ülemöödunud aastal aga Gruusias käia. Siis pääses Tõnu ka oma sõbra Giorgi Chanturia (1959–1994) hauale. Mõrvatud poliitik on maetud Thbilisi vana parlamendihoone lähedal asuva kiriku juurde. Reisid pakuvad elamusi ja toovad vaheldust, sõnab Tõnu. Kui ikka tervist ja jõudu on, soovib ta Ambla ja Aegviidu kogudust edasi teenida. Poliitikahuvilisena jälgib ta maailmas toimuvaid sündmusi ja ütleb, et väga põnevad asjad on toimumas.
Rita Puidet

Tõnu Linnasmäe
Sündinud 5. mail 1959 Petseris.
Ordineeritud õpetajaks 12. aprillil 1983.
Määratud 1. juulist 1984 teenima Ambla kogudust ja alates 1992. aastast Aegviidu kogudust.
Aastast 1993 Järva praostkonna abipraost.
Abielus, perre on sündinud neli last.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)