Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tometuse kirjakast

27.02.2013 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Vabamüürlusest
Vabamüürlus pole kuigi originaalne, meenutades teisi analoogseid läbi aegade eksisteerinud salaõpetusi. Kõige sarnasemad on ehk antiiksed müsteeriumireligioonid. Sarnasuseks on süsteemi astmelisus, salastatus, sünkretism, võib-olla ka konkreetsed juutlusest, foiniikia usundist ning Egiptusest kokku pandud jumalad (nagu Jahbulon).
Vabamüürlus teeb vahet pühendatute ja mittepühendatute vahel. Nagu antiigis: kui sa oled viidud koopasse ja koopa peal on tapetud härg, tema veri on vajunud läbi maa sinu peale, siis oled sa härja surma varal pühitsuses edasi jõudnud, kogenud surma ja allmaailma. Kuid sa võid jõuda veel sügavama pühitsuseni. Kristluses on põhimõte, et ka kõige suuremaid saladusi kuulutatakse igapühapäevasel jumalateenistusel, seega saladust polegi. Paulus on näinud salaõpetuse ohtusid, nagu ta Mileetose koguduse vanematele kinnitab (Ap 20:20).
Kristluses on selge õpetus Jumalast ning kõigis harudes läheb see tagasi algse, Vana Testamendi sõnumi juurde. Vabamüürluses on laenatud usulisi ideid muudest usunditest. Vabamüürlus viitab templi saladustele, mis olevat vabamüürlaste teada, sest kes siis muu kui müürsepp teab templimüüride vahel olevaid saladusi, ja juba Saalomonil oli vaja Siidoni kuninga Hiirami tarkust, et templit ehitada. Sellega viitab vabamüürlus, et nende tarkus on vanem kui Piibli tarkus.
Vabamüürlus on astmeline. Kristluses ei ole astmeid. Paulus kirjutab kristlastele kui inimestele «Kristuses». Kõrgemat (ega sügavamat) astet polegi olemas. Selles suhtes on vabamüürluse paralleeliks mormoonlus, mis pühendab inimesi oma templites üha kõrgematesse pühitsustesse, mitte ei arenda end Kristuses kõrgemale ega sügavamale. Selliseid asju on olnud antiigis, on olnud keskajal. Siiski õpetan ma leerilastele alati, et esoteerika ei sobi kristlase ellu.
Vallo Ehasalu

Triin Käpp kirjutas abordist
Eelmises Eesti Kirikus ilmunud artikli «Embrüo, tüvirakud, abort etc.» lõpp on jahmatav. Et seda selgitada, asendan eelviimases lauses sõna «abort» selle tegeliku tähendusega. Siis kõlab lause nõnda: «Ma olen igati mõrva vastane, kuid seda juhul, kui me loome olukorra, kus – utreeritult öelduna – mõrva polegi tarvis.» Kas mulle üksi tundub, et midagi on selles väites mõistusevastast?
Tõesti, Eesti Kirikute Nõukogu toetusel toimub kampaania «Üks meie seast». Enne kui otsustad, kas seda toetada, tuleta meelde mõned tõsiasjad.
Inimese elu algab munaraku viljastumisega. Abort on inimese tapmine, mida saab õigustada vaid juhul, kui raseduse jätkumine seab ohtu ema elu. Vastupidisel juhul on tegemist meelevaldse tapmise ehk mõrvaga. Meditsiinilise näidustuseta ehk valikabort on mõrv.
Loomulikult on ühest allkirjast vähe. Perekonnad, üksikvanemad ja puuetega laste vanemad vajavad sinult palju enamat. Või nagu ütleb Triin Käpp: «On ilus öelda, et inimelu on püha, kuid sellisel juhul võiks seda pühadust hoida läbi kogu elu.»
Illimar Toomet

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)