Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tõlkija rännakud

02.01.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Uudised

Kalle Kasemaal, usuteaduste doktoril ja erakordselt viljakal tõlkijal, täitus 30. detsembril 70 aastat.

Töödega kõrvuti kulgevad jätkuvalt elukestvad õpingud, mis algasid Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumist ja kestavad pidevas enesetäiendamises keelte ja kultuuride vallas kogu aeg, sest keel, tõlkija instrument, muutub ajas, ja keeli, mida prof Kasemaa tunneb või isegi oskab, on üle kümne.

Sugulaskeeled aitavad tõlkida
Võib-olla määrasid õpingud usuteaduse instituudis keelteoskuse peasuunad heebrea ja kreeka keele osas, aga huvi kindlasti.
«Piibli mõistmisel on heebrea keel vajalik. Osa tekste Vanas Testamendis on aramea keeles, mis on peaaegu heebrea murre. Iga keele tundmise juures on sugulaskeel abiks – araabia ja heebrea omavaheline suhestumine niisiis annavad põhjalikuma teadmise mõlemast.»
Tänu Kasemaa tõlkeile saame eesti keeles lugeda Koraani järel läänes tuntuimat araabia kirjandusteost Taha Husaini «Päevad», Egiptuse nobelisti Nagib Mafuzi. Kaasaegne Egiptuse linnaromaan «Jakubijani maja» näitab tõlkija puhul Kairo väga head tundmist. Huvitav, kui palju on Kalle Kasemaa viibinud paigus, mille kohta tal on põhjalikud, läbi ühiskonna- ja ajakihtide ulatuvad teadmised?
Selgub üllatuseks, et ei päevagi Kairos. «Autor on ju see, kes tunneb Kairot,» imestab ta vastu.
Iisraelis ja Palestiinas on ta olnud kokku paar kuud, Liibanonis, Süürias üldse mitte. «Pole vaja tingimata kohal olla, piisab teatavast vajalikust hulgast teadmistest, keeleoskusest muidugi, ja see võimaldab juba sügavama sissevaate sellesse olustikku, kultuuri. «Jakubijani maja» teemaks on tüüpiline Lähis-Ida 21. sajandi linnakultuur, need sündmused võinuksid aset leida samahästi nii Bagdadis kui ka Beirutis.»
Väidetega võib nõustuda või mitte, küll tundub uskumatuna ilma Kairos üldse viibimata sellist tõlget saavutada. Ometi nii on. Võib-olla on tõlkijad lihtsalt väga erilise empaatiaga inimtüübid.

Jõulukuus «Veinilaul» ja kommentaar
Heebrea keelest tõlkijana on Kalle Kasemaa Eestis kindlasti viljakaim. Piisab pilgust raamatukogude süsteemi ja nähtub, et tema eestindatud, juudi kultuuriga seotud raamatuid on üle neljakümne. Tänapäeva Iisraeli olustik neis tõlgetes on edastatud nii, nagu oleks see professorile vähemalt talvekoduks.
«Juudi temaatikas tunnen end kõige paremini, õnneks huvi ei saa kuidagi raugeda, sest juutlus on hoomamatu, ei piirdu Iisraeliga, seda jätkub 3000 a ajas sügavuti ja paikadest Marokost Hiinani.»
Kalle Kasemaa meenutab oma õpetajat Uku Masingut, kes vaimus rändas eri maailmade vahel, teadmiste hulgale toetudes oskas igas killus kohe ära näha terviku peegelduse. «Aga Masing oli teadagi eriline inimene,» naeratab ta, «kellest hoovas heledamat ja tumedamat valgusvoogu, olenevalt sellest, mida ta parasjagu tegi või mõtles, lisaks levitas ta endast pidevalt magusat lõhna.»
«Tegelikult ei huvita mind araabia kultuur kõige enam,» pillab Kasemaa teema lõpetuseks. Ja sööb rõõmsalt naeratades kohe sõnu, kui vastab, et jõulukuul, kui midagi järjekindlat nagunii ei tee, on ta laual «tõlkeke», Umar ibn al-Faridi «Veinilaul».
«Mitte eriti mahukas, hoopis olulisem on kommentaar teksti tutvustamisel ja mõistmisel. Keskaegne müstik al-Farid oli religioosses mõttes pidevalt joobunud, st veinist sümboolses tähenduses. Tekst ütleb, et «joobnud oli ta juba enne sündi ja enne, kui viinapuu loodi. Viinapuul ja veinil on eriline mõju – kui puu alla panna halvatu, hakkab ta kõndima ning paljalt veini kurnamise solinast saab kurt kuuljaks».»

Oma silmaga näha
Reisida armastab Kalle Kasemaa sellele vaatamata, et sisesilmaga vaatlemise kunst on talle harjumuspärane. «Kohe järgmisena sõidaksin Sanasse, et näha sealseid kordumatuid mudatellistest ehitisi,» ütleb ta muigega. Olgu mainitud, et põletamata mudatellis on Viljaka Poolkuu alal ja selle ümbruses maailma vanimaid ja levinumaid ehitusmaterjale ning Jeemen, jah … on muidugi eriline, on küll, miks ta ei ole!
Sügisene reis Iraani lõikus mitmesse tihedasse kultuurikihti. Et lääne pressiteated Iraani ohtlikuna esitavad, on turistidel seal mugav ja turvaline, pildistavad kaamerad ei ummista kõiki nurgataguseid ja gruppi saadab väga korralik kohalik giid.
«Kohaliku keeleta ei õnnestu liikumine üldse,» selgitab Kasemaa. Imetleda oli tohutult kultuurimälestisi; kultuuriarmastust näitab igas bensiinijaamas leiduv pikk raamatulett, ühes servas Koraan, kõrval sellekohane vaimulik kirjandus ja teises otsas Euroopa klassikute teosed kohalikus tõlkes.
Võimaluse korral matkaks Kalle Kasemaa tingimata Pakistani või Herāti, mis asub kaunis, kuid kahjuks õnnetus Afganistanis. Jumal tänatud, et nõukogude kirikuõpetajal olid mõningase, kuidas öelda, siseeksiili tõttu kõik võimalused õppida fotoaparaadi asemel kujutlusvõimet täiuslikult kasutama.
Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)