Esileht » Arvamused » Arvamus »

TOIMETUSE POSTIST

16.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Julgesti elule vastu astudes

Hool meie ühise kiriku lehe sisu pärast ajendas mind teie poole pöörduma.

Olen olnud Eesti Kiriku lugeja internetis 7 aastat ning paberkandja tellija pool aastat. Üldiselt mulle meeldib see, mida loen. Leian siiralt, et EK kajastab edendaval moel ning positiivses võtmes meie kirikus ning mujal toimuvat. Sellist rahulikku, tasakaalukat ning kätt kirikuelu «pulsil» hoidvat lehte on meil väga vaja. Kõik EK tegijad väärivad ainult tunnustust.

Siiski on mul ka pisike mure, nimelt Margus Kirja artikkel «Sinod valis praostiks Tanel Otsa» (EK, 28.02). Ise olen ajakirjanduses tegev olnud ligemale 7 aastat, olles Kuressaare Pereraadio laupäevahommikuse programmi üks toimetajatest.

Artikli sisu juurde asudes tahaksin kohe selgitada järgnevat. Ma ei tunne artikli autorit ega kumbagi kõne all olnud praosti kandidaati, samuti artiklis väidetud kirikupoliitilisi intriige. Minu tunded on praegu tavalehelugeja omad, kes toimunust selle artikli vahendusel teada saab.

Artikli autor näib tundvat vastumeelsust probleemide olemasolu suhtes. Kuigi on teada, et kõik meid ümbritsevad struktuurid tegelevad igapäevaselt suhtlemisalaste probleemidega, jääb mulje, et kirik peaks olema kui paradiisisaareke sinises lõunameres. Minu arvates ei tohi me kirikutöös probleeme (ja eriti suhtlemisprobleeme) tõrjuda. Probleemid tuleb lahendada. Arutelud, läbirääkimised ja oma seisukohtade teadvustamine on vajalikud. Ka siis, kui sellega halvemal juhul kaasneb avalik vastasseis.

Minu jaoks pole päris veenev artikli autori vihje, nagu näitaks kahe kandidaadi olemasolu kirikuvalitsuse tegemata tööd. Juhtunut lugedes kerkisid meelde hoopis järgnevad oletused: äkki on nii, et sinodil toimunu oli praostkonnas endas toimunud pikaajaliste käärimiste lõpp-produkt? Kui aastate jooksul oleks leitud koosmeel ning praostkond liiguks ühes suunas, kas sel juhul poleks sinodi meeleolu kujunenud ehk teiseks?

Hoolimata artikli autori vastumeelsusest pahanduste suhtes, on seda üllatavam, et ta ise loo käigus nende võimendajaks muutub. Nii saame teada, et «ühele kandidaadile oli teine eelnevalt lubanud oma toetust selles ametis, siis aga mingite «jõudude» pealekäimisel ümber mõelnud».

Lugejale ei ole selge, kellele on viidatud. Teiseks puudub ajakirjanduses eluliselt vajalik tasakaal. Teisele poolele ei ole antud sõna, et ta saaks esimese poole väidet kommenteerida. Ilmselt tulnuks kasuks, kui artikli materjal enne toimetusse ärasaatmist seisnuks ühe ööpäeva autori lauasahtlis. Siis saanuks puhanud peaga üle lugedes kõne all oleva mõttekäigu maha kriipsutada ning artikkel tervikuna poleks kaotanud midagi.

Positiivse poole pealt aga tahaksin lõpetuseks väga rõhutada artikli autori julgust nähtud probleeme üleüldse käsitleda. Võinuks ju piirduda ka kolmerealise nupukesega, kus olnuks pelk sinodi kohta käivate faktide loetelu. Autor aga ei ole peitnud pead liiva alla, vaid on julgesti elule vastu astunud. Ainult sel moel läheb meie käekäik kirikuna ülesmäge. Loodan, et autor jätkab oma tööd keerukate teemade käsitlemisel.

Aare Luup, UI akadeemilise usuteaduse magistrant

2 Kommentaari artiklile “TOIMETUSE POSTIST”

  1. Külaline ütleb:

    Uku Masingu austajatele: Lauri Sommer \”Hilised lemmelehed\”. Vikerkaar 1-2/2007. :grin

  2. Külaline ütleb:

    Rakvere viiner oli ka vanasti täitsa söödav.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)