Esileht » Arvamused » Arvamus »

TOIMETUSE POSTIST

02.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Miks tekivad uued usulahud?

Leige luterluse teema jõudis peapiiskopi kaudu kõikide EELK kogudusteni ja kutsus kaasa rääkima.

Päevakorras on see teema olnud juba ammu, võib-olla juba 100 aastat tagasi kui baptistid, nelipühilased jt tunnistasid luterluse niivõrd kõlbmatuks, et oli vaja luua uued usulahud.

Meie peres on see ka probleemiks, sest harvad ei ole pühapäevad, kus iga pereliige läheb erinevasse kogudusse, kes koosolekule, kes jumalateenistusele. Siit ka põhjus, miks olen otsinud uute usulahkude tekkepõhjuseid, aga rahuldavat vastust ei ole siiani leidnud.

Oma mõtetega jõudsin Moosese kõrberännaku juurde. Piisas sellest, et Mooses lahkus korraks üles mäele Jumalaga vestlema ja rahval oli vaja luua uus usk ja uus jumal.

Tänapäeva suurima probleemi, muhameedluse tekkepõhjuseks võib ka lugeda kristlaste leiguse Jeesuse sünnimaal ja selle ümbruskonnas. Muhameedlust loetakse ristiusu lahkusuks (Leeriõpik 1 alusel), aga aja jooksul on see usk mitmel põhjusel muutunud probleemiks terves maailmas. Võib-olla on need probleemid kunstlikult tekitatud, sest muhameedlased pidid omavahel olema väga sõbralikud ja heatahtlikud. On, nagu on, aga üks on selge – iga uue usu või usulahu tekitamine toob kaasa tõsiseid probleeme ja ka sõdu.

Edasi jõuame Martin Lutheri aega. Hea algatus väljus kontrolli alt. Tarku oli juba palju, ka vabadust rohkem kui varem ja ühest usust tekkis mitu. Ja kui muidu ei saanud oma õigust tõestada, siis tuli seda teha jõuga, s.o sõdadega.

Aastatel 1880 ja edasi tõusis uus protestantismilaine. Jälle ei olnud usklikud rahul oma usuga ja tekitasid juurde mitu uut usulahku. Järgnenud suured sõjad ei olnud küll ususõjad, aga segadust tekitasid piisavalt. Sõjahaavad parandatud ja maine elu enam-vähem hea, leidus taas inimesi, kellel oli vaja usumaastikul segadust tekitada. Läänemaailmas varem, meil Eestis hiljem. Mõni aasta tagasi püüdsin Eestis tegutsevaid iseseisvaid kristlikke usulahke ja iseseisvaid kogudusi kokku lugeda, aga ei suutnud.

Ühest sain küll aru: iga uus sõltumatu kogudus tunnistas kõik Eesti kristlikud kogudused endale niivõrd sobimatuks, et oli vaja luua uus iseseisev kogudus. Selle taustal on arusaadav, miks ei jõua usu- või usundiõpetus meie koolidesse ja miks ETV tahab meie usueluga sügavuti tegelema hakata. Kui nad suudavad meie usuelule õiglase hinnangu anda, on nad suure töö ära teinud.

Lisan veel, et probleem ei oleks niivõrd terav, kui uued usukesed poeks nurka ja elaks oma elu. Aga ei – paljude unistused on nii suured, et nemad ja ainult nemad peavad viima oma usu üle maailma ja teised peavad neile järgnema.

Interneti andmetel tean praegu Eestis kolme sellist kristlikku kogudust või koguduste ühendust. Uudishimulikud leiavad rohkemgi, aga mina piirdun põhimõttega ja jätan otsustamise Jumala ja targemate inimeste hooleks. Võib-olla leidub mõni targem mees, kes minu mõtteteri oskab ja tahab edasi arendada. Minul on ka sellest kergem, kui saan oma muret teistega jagada.

Kristliku TV materjalid on mul lõpuni läbi vaatamata, aga nad on teinud ära suure töö ja soovin, et ETV nende töö koostöö vääriliseks tunnistaks.

Vello Kuusk, Aegviidu koguduse liige

5 Kommentaari artiklile “TOIMETUSE POSTIST”

  1. Külaline ütleb:

    Kui meditsiinis tuntakse nn. platseebo effekti, et kui inimene pannakse uskuma, et talle manustatakse ravimit, siis tegelikult antakse talle mõjutut ainet, mis ometi teatud protsendil juhtudest mõjub inimese usu läbi ravimina, siis religioon on puhas platseebo, mõjuaineid millega võrrelda ei ole, keegi pole Jumalat näinud. Teisisõnu igal pätil on vabad käed luua oma toode mida lollidele maha müüa

  2. KalleLindi ütleb:

    Ikka ja taas esitatakse küsimus:\”kirikuid\” on nii palju, kudas leida see õige. Retsept on lihtne ja iidne:
    1.\”Ubi Petrus, ibi Ecclesia\” – Kus on Peerus, seal on Kirik\”
    2. \”Kirik on seal kus usutaks ja õpetatakse seda, mida Kirikus on alati, kõikjal ja kõikide poolt usutud ja õpetatud\”. Tähelepanu – Kirikus, mitte väljaspool Kirikut.
    Alati – see tähendab kristliku Kiriku algusest peal, mitte alles alates aastast N. NII LIHTNE SEE ONGI!

  3. Külaline ütleb:

    Nii nagu kõik usud on tekkinud ühe jumala ülistamiseks, nii sulanduvad nad ühel hetkel uuesti üheks.Maailm muutub ja meie tunnetus, just südamest või alateadvusest tulev arusaam saab juhtivaks jumaliku äratundmisel.See materjalistlik paralleelreaalsus koos erinevate inimese loodud Jumala kujudega kaotab oma võimukust juba täna. See on valulik meie egole, kergendav aga südamele.Siit ka tänapäeva usukonfliktid: dogmaatiline käskiv, ähvardav ja karistav usund, loodud enamasti pimedal keskajal ei rahulda enam tänase hinge jumalatunnetust ja astub sõtta teise omataolisega, et tõestada oma kaduvat ülemuslikkust. Jumal lõi meid enda näo järgi, kuid meie oleme alles teekonna alguses, et ise looma hakata. Aga meil pole pääsu,meil tuleb ühel päeval jätta dogmad ja järgida südant,loodust, asuda austama Jumala loomingut kõikjal ja kõiges.Heites end mõne sellise usulahu rüppe ütleme: talutage mind pimedat oma maja tubades ja rääkige mulle millise jumala te välja mõtlesite kaaskodanikud?! Selle asemel, et tunda kõike südames ja olla avatud kogu tarkusele. Kui Sa ei mõista täna, kuula ära, tedmised ladestuvad ja korrastuvad. Ühel päeval avastad end seisvat valguses ja tundmas südames sooja surinat: ma näen, taipan, armastan, kõigi küsimuste vastused on minu sees olemas.Ükski usk pole teistest parem ega halvem, kõik nad on meie kasvuteekonna osad.Aga me ei saa öelda, et mõni neist on lõplik. Meil pole õigust panna punkti inimese arengule.Jumal on kõige alguse idee, mitte puuslik labori nurgas.See on tänase päeva võtmeküsimus, seda tunnistamata pole võimalik vaimul edasi kasvada.Jumala kuju luuakse enesele selleks, et paremini keskenduda ja enese sisse vaadata, sest me oleme liiga väikesed veel, et rääkida oma sisemuses kogu universumiga……

  4. KalleLindi ütleb:

    Mõni austab Porschet,mõni Porsche konstruktorit. Urho austab loodut, kristlane austab Loojat. NII LIHTNE SEE ONGI!

  5. Külaline ütleb:

    Esimeste paavstide kohta on vähe andmeid, seda enam, et nad ei teadnud ju isegi, et nad paavstid on. Eeltoodud põhjustel kujunes välja, et kirik õppis oma ajalugu olevikust minevikku ümber kirjutama, nagu kiriku paremaks edenemiseks leiti parasjagu vaja olevat. Üks varasemaid säilinud tunnistusi rooma piiskopi võimuambitsioonidest sisaldub Clemens I (rooma piiskopi – kes koera saba kergitab kui mitte koer ise?) kirjas korintlastele c.a. aastal 100. Niisamuti on rooma piiskop Stephan I (254-257), see inimene, kes esimesena mainib, et Mt 16.18 (Sina oled Peetrus ja sellele kaljule rajan ma oma kiriku) tähendavat paavste ja nii vastab see otseselt ka tema isiklikele võimuambitsioonidele. Alates Siriciusest (385–399) hakkasid rooma piiskopid end kutsuma end paavstideks. “papa” – lad. “isa”. Rooma paavst Leo I. (440-461) jätkas seda traditsiooni ja mõistis end “Peetruse ametijärglasena” ning sekkus ilmaliku võimu abiga tsentralistlikult teiste piiskopkondade siseasjadesse. Gregorius I (590-604) tõstis paavsti rooma piiskopi tiitliks ja tegi paavstluse idaimpeeriumi suhtes poliitiliselt iseseisvaks.

    Kuigi katoliku kirik tavatseb rõhutada, et tema asutajaks on Jeesus Kristus, siis selle kiriku kui organisatsiooni struktuur saab oma põhikuju keskajal. Üheks võtmefiguuriks selles protsessis oli benediktiinimunk Hildebrand (germaanipäraselt Hellebrand 1020?1025-1085), kes olles varem mitme paavsti nõuandja tõusis oma elu lõpus ise paavstitroonile Gregorius VII (1073-1085) nime all. Hildebrandi arvatakse olevat isiku, kes andis läänekiriku struktuuri arengule otsustavad põhijooned, mida on hiljem ainult kosmeetiliselt parandatud.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)