Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

TOIMETUSE POSTIST

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Rõõm ja kurbus

Kristlike eetiliste väärtuste seos usuõpetusega

Rõõm ja kurbus

Eelmise Eesti Kiriku kolumnis  mõtiskles Marko Tiitus rõõmu ja rõõmutuse üle. Jah, tegemist on küllap igivana probleemiga, ka ristirahva hulgas. Apostel Paulus õhutas filiplasi: «Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: olge rõõmsad!» (Fl 4:4).

1935. aastal ilmus meil Johannes Aaviku tõlkes piiskop Paul Wilhelm von Keppleri kuulus raamatuke «Rohkem rõõmu». See lausa programmiline rõõmuteos vääriks täna kordustrükki. Üsna raamatu algusest leiab peatüki «Liig palju lõbusid ja liig vähe rõõmu». Selgub, et kõikvõimalike lõbustustega täidetud aeg võib olla märk täielikust rõõmutusest. «Suur osa lõbustust ja selle maailma lusti on täiskasvanute juures ainult selleks, et mõneks tunniks unustada seda, mida nad muidu ei võiks taluda ja mis teistel tundidel neid täidab kurbusega, sageli otse meeleheitega.» Seega ei tuleks leppida, et komberdame edasi lõbususevirel, vaid otsiksime tõelist, apostli soovitatud rõõmu.

Nii nagu on vahe rõõmul ja rõõmul, on vahe ka kurbusel ja kurbusel. Paulus kirjutab: «Jah, kurvastus Jumala meele päraselt toob meeleparanduse pääsemiseks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus aga soetab surma» (2Kr 7:10).

Pean tunnistama, et riigikogu esimehe Ene Ergma poliitikutele suunatud hurjutamine 24. veebruari varahommikul ei kõlanud mulle kuigi veenvalt. Näib nagu oleks meil taolistest «teravustest» saanud moeasi, ilma milleta pole sõnavõtul õiget maiku. Päevauudisteski kajastus see: Ergma mõtted toodi peaaegu sõna-sõnalt esile, kuna peapiiskopi hoopis positiivsem sõnum ei leidnud üldse kajastamist.

Tõelist rõõmu, aga ka kurbust, mis toob meeleparanduse, annab üksnes Jumal. Pelgalt inimeste oma asjana jäävad need õõnsaks. Tõhusas kurbuses on alati midagi prohvetlikku.

Sugugi mitte kavatsetult juhtusin just enne iseseisvuspäeva lugema Andres Kirjamäe ülevaadet turuprohvet Karl Reitsi elust. Ta tegutses iseseisvas Eesti vabariigis. Oleme üldiselt harjunud, et ennesõjaaegset elukorraldust ja kirikuelugi kiidetakse.

Märtrisurma surnud Reitsi taskust leiti saatmata jäänud kiri, kus seisid muu hulgas read: «See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala.» Seda kõike lugedes küsisin eneselt, millisena näeb Jumal tänast Maarjamaad ja selle usuelu? Kas meie tulevik on rõõmus või rõõmutu?

Alanud paastu- ja kannatuseaeg on taas üks võimalus teha selgust neis küsimustes. Olgu meis tõelist meelemuutust, mis avab tee tõelisele rõõmule.

Marek Roots

 

Kristlike eetiliste väärtuste seos usuõpetusega

Meie riigitegelased on võrsunud rahva hulgast ja valitud ametisse rahva poolt. Enamik neist on saanud perekondliku kasvatuse ning koolihariduse Eestis. Ilmselt tuleb puudujääke inimeste eetilises kasvatuses otsida eesti perekonnas ja koolis. Väga häiriv on fakt, et Eesti on kahjuks kõige ilmalikum riik Euroopa Liidus: esikohal kirikusse mittekuuluvate elanike arvult.

Kõlbeliseks kasvatuseks on vajalik teaduslikult välja arendatud süsteem. Selles tegevuses ei piisa üksikutest üksteisest lahusolevatest abinõudest. Ka pole vaja midagi uut ja seniolematut leiutada. Elame kristliku Euroopa kultuuriruumis. Meile eelnevatel põlvkondadel on ühiskondlikuks eluks eetiliste väärtuste süsteem ja selle ellurakendamise metoodika sajandeid kasutusel olnud. Eestimaa valla- ja kihelkonnakoolides ning gümnaasiumides anti lastele usuõpetust, et osata eetiliselt ja inimväärikalt elada.

1632. a asutatud Tartu Ülikooli usuteaduskond oli nelja teaduskonna seas esimesel kohal. Usuteaduslik akadeemiline õppetöö jätkub meie päevil, sest tegu on aegumatu ja igavikku ulatuva teadusega.

Praeguse põlvkonna poliitikute ümberkasvatamiseks on vähe väljavaateid, sest lapsepõlves omandatud väärtushinnangutel on kalduvus püsivateks jääda. Samas oleks ülekohtune kõiki meie poliitikuid ebaeetilisuses süüdistada. Meil on riigitegelasi, kes kuuluvad kiriku liikmeskonda ja juhinduvad oma töös kristlikest väärtushinnangutest.

Väidetakse, et usuõpetust (religiooniõpetust) ei ole vaja kooli õppekavasse võtta. Kust siis Eesti noorsugu eluks tarvilikke kristlikke põhiväärtusi omandab, kui neid koolis ei tutvustata? Kui käesoleval õppeaastal ainult 1% üldhariduskooli õpilastest õpib usuõpetust, siis on see pahatahtlik hoolimatus 99% õpilaste vastu.

Usuõpetuse puudumine koolides tähendab igal juhul vabadust olla harimatu, nagu ütles peaminister Andrus Ansip kristlike väärtuste konverentsil.

Usuõpetusevastastele ütlen: pole midagi teha, ilma usuõpetust tundmata ja Piiblis leiduvaid kristlikke väärtusi omaks võtmata ei ole võimalik eetilist inimest ja riigikodanikku kasvatada. Niigi oleme liiga palju aastaid (peaaegu terve noor inimpõlv) hoogu võtnud, et usuõpetust koolides teiste õppeainetega võrdväärsena õppekavadesse tuua.

Helmut Mõtsnik