Esileht » Arvamused » Arvamus »

TOIMETUSE POSTIST

16.11.2007 | | Rubriik: Arvamus

Kuhu jäävad ilusad kombed?

Meie luteri kirik läheb katoliku kiriku poole. Olen näinud, kuidas katoliiklased käivad kirikus, enne kui tööle lähevad, siis lõuna ajal ja pärast tööd. Preester peab terve päev kirikus olema. Kas meie õpetajad saavad sellega hakkama? Ei usu. Pealegi muudab siin iga õpetaja kiriku korda.
Agendas on ette nähtud, et usutunnistus on algliturgia lõpus, siin aga loeb mõni seda pärast jutlust. Kõigil õpetajatel peaks ju olema agenda (Tallinn 1994), kus sees kirikuteenistuste ja kiriklike talituste kord ja palved. Palun võtke aega ja lugege rohkem, muidu võivad inimesed öelda, et küll õpetaja elu on hea, kuus päeva magab ja seitsmendal teeb suu lahti.
Mul on tunne, et õpetajad tahavad olla ainult valgeis määrdunud albades, millele võib riputada säravaid asju, mida rohkem, seda ilusam. Uuenduseks on üksteise kätt suruda, seda ma nägin kahes kirikus. See oli kui laadaplats armulaua ajal. Üks jooksis altari juurde, teine tagasi, kesk kirikut said kokku, siis läks kallistamiseks ja jutuvadaks lahti. Kas see on kirik? Kuhu jäävad ilusad kombed, kus inimesed on altari juures, kuni õpetaja saadab nad ära pühakirja sõnaga? Mul hakkas häbi seda nähes, et kirik on tehtud laadaplatsiks.
Midagi ei räägita algkooli usuõpetuse viimisest. Ega Eesti vabariigi algusaegadelgi polnud kerge usuõpetust sisse viia, aga tänu õpetajatele, kes selle eest võitlesid. Need olid õp Lattik, Treuman, Kõpp ja teised.
Seda ainet võib igaüks rääkida ja õpetada. Seal on ilusaid lugusid lastele, pealegi 10 käsku: ära varasta, ära tapa jne. Meie riik on nendes kuritegudes esikohal. Ma ei julge enam öelda, et olen eestlane. Autovargused Saksamaal ja Itaalias, kella- ja kullavargused; see tuleb kõik sellest, et inimesed pole Jumala kümmet käsku õppinud. Õpetajad peaksid lugema rohkem ja võitlema selle eest, et usuõpetus tuleks kooli, mitte vaidlema omavahel alba ja talaari pärast. Viimane on soliidne ja sobib igaühele.
Aino Pähn
Põlvamaalt

Anarhia või ana-arhia

Jaan Lahe kirjutas Eesti Kirikus, et demokraatia ei tähenda mingil juhul anarhiat. Kuid ka anarhia ei tähenda ju korralagedust, seadusetust või kaost. Anarhiat tuleb vaadelda ana-arhiana nagu re-evolutsiooni, mis kokku kirjutatuna ja ühe tähe eemaldamisega moonutab sõna tähendust. Ana-arhia on sisuline vastand hierarhiale, kus esimene tähendab igaühe võimu ja valitsust, teine aga «püha» valitsust. Me oleme hierarhilisest püramiidskeemist valitsemise puhul nii lummatud, et ei tule selle pealegi, et saab ka teisiti.
Jällegi tuleb pöörduda Jee-suse poole. Tema oli püha ana-arhist, kes oma elu eeskujuga näitas, et iga inimene on võimeline ise end valitsema ja oma otsustusi ning valikuid tegema. Jeesus üritas lammutada Egiptusest pärinevat valitsemise püramiidtemplit. Kuid Rooma võimurite poolt kanoniseeritud «pühad kirjad» ja organiseeritud religioon – kristlus ehk ristiusk – ehitasid selle uuesti üles.
Templi eesriie, mis Jeesuse «surma» hetkel lõhki kärises (demonstreerimaks, et Jumalal ei ole saladusi), õmmeldi võimurite poolt kähku uuesti kokku.
Tänapäeval näeme ju ilmekalt, kuidas töötab monoteistlik võimupüramiid lausungis «Jumal on üks». Majanduses, finants-äris, poliitikas, isegi kultuuris ja vaimuvallas on koondunud võim ja vägi üksikute elitaarsete tippude kätte, kes loovad rohke meeleheaga siseringi lojaalsuse, mida kinnitatakse truuduse- ja vaikimisvannetega. Kõik süsteemid on looritatud nn ärisaladustega. Uusi jüngreid valitakse rangete reeglite ja tingimuste järgi. Kui keegi julgeb välja astuda ja sõnakese poetada, siis on kohe kuri karjas.
Praegu on olukord veelgi keerulisem kui Jeesuse ajal, sest üliarenenud (info)tehnoloogia toetab vaenutsevat vastandlikkust. Tuleb loota, et siiski leidub üksikuid julgeid «kitsi», kes siseringi sulgunud hirmunud lambukesed välja aitavad, muidu on tagajärjed traagilised.
Marve Abiline
Võrumaalt

Torma kirikutest ja õpetajatest

Vene kroonikad nimetavad Tormat juba 1212. aastal. Ajaloodokumentides on andmed, et 1318. aastal oli Torma kirik olemas. Kirik ja kihelkond oli pühendatud neitsi Maarjale. Esimene teadaolev Torma koguduse õpetaja oli Bartholdus Erici, kes lahkus ametist 1634. aastal. Tema asemele tuli Gamaliel Bergi.
Torma esimene kirikuhoone hävis 17. sajandi alguses sõjakeerises. Selle varemetele ehitati 1643. aastal puukirik, mis põles maani maha 1656. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. 1671. aastal püstitati uus puukirik. Õpetaja Johann Justin Schmalenbergi ajal ristiti aasta jooksul 113, maeti 61 ja armulaual käis 760 inimest ning laulatati 21 paari.
1700. aastal puhkenud Põhjasõda andis Torma kihelkonnas tunda, sest siis saabus siia arvukalt sõjaväge. 1703. aasta oktoobri alguses läksid Tormast põletades ja hävitades läbi Vene sõjaväeosad, kannatada sai kirik. Praegune kivikirik sai valmis 1767. aastal
Tormas on kirikuõpetajateks olnud andekaid õpetajaid, nagu Michael Luiga, Aleksander Kuusik, Edgar Hark.
1844. aastal Torma kolinud Adam Jakobsonist sai köster ja kihelkonnakooli õpetaja. 1848. a asutas ta Torma puhkpilliorkestri. Tema ettevõtmisel ehitati Torma surnuaia kirdepoolse külje lähedale palvemaja, mis tihti kõlas puhkpilliorkestri mängust ja laulukoori laulust.
Nõukogude võimu ajal kohendati palvemaja kuivatiks. Nüüd on see hoone lagunemisohus.
Tormas on õpetajaks olnud Jaan Nuga. Tema kohta tuleb öelda vaid kiitvaid sõnu. Nüüd on mõnda ega Torma Maarja kogudusel uus noor õpetaja Mehis Pupart. Temalgi on täita tähtsaid ülesandeid.
Aleksander Kõrgesaar
Jõgevamaalt Vaiatu külast

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)