Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

TOIMETUSE POSTIST

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Ülekohtu tegemine on alatus
See, kuidas kiriku kõrged otsustajad käituvad Erkki Juhandiga, on ülekohtune ja alatu.
Miks kuulutati vakantseks Viimsi koguduse õpetaja koht, kui oli ette teada, et kahele inimesele seal tööd ja raha ei jagu? Eestimaal on palju kogudusi, kus õpetaja asemel teenib diakon. Miks ei võinud see nii jätkuda ka Viimsis?
Erkki Juhandi on oma elu kõige produktiivsemad aastad pühendanud Jumala teenimisele. Et ta oma tööd hästi teeb, sellest annavad tunnistust ta teod. 15 aastaga üles ehitada kirik ja tühjalt kohalt kogudus – kas ei ole karjuv ülekohus talle nüüd öelda, et olete reservi arvatud, sest aeg on edasi liikuda. Kuhu? Milleks? Kellele seda vaja on?
Kuulasin raadiosaadet, kus Tallinna praost põhjendas kirikuvalitsuse otsust sellega, et Erkki Juhandil on teoloogiaõpingud pooleli ja rida eksameid tegemata. Tule taevas appi! Kes Erkkit kuulanud, mõistab, kui andunult ja sügavuti minevalt ta jumalasõna kuulutamise tööd teeb! Enne Viimsi perioodi teenis Erkki kaua aega Tallinna Jaani kirikus ja igal pühapäeval kirikus käijatena tundsime veel kaua temast tõsist puudust.
Just selles valguses kõlas kuidagi küüniliselt praosti arvamus, et ega kirikuõpetajal ei tohigi olla liiga suur mõju ini-mestele. Ma käin kirikus, sest tahan ikka ja jälle kinnitust oma mõtetele, kõhklustele, vaevadele. Ja uskuge, härra praost, seda saab anda vaid selline õpetaja, kelle usuleek pole kustunud, kes ei tee oma tööd rutiinselt ja paljusõnaliselt, vaid kes ise siiralt ja jäägitult Jumalat ja oma teenimistööd armastab. Ja Erkki Juhandi on just selline inimene!
Muidugi, formaalsetest näitajatest lähtudes on ta eba-pädev (eksamid tegemata), aga kas tõesti on ka kirik kohaks, kus sisulist tööd analüüsimata antakse inimesele hundipass. Mõtlesin, mis oleks sobiv sõna, väljendamaks minu, kõrvalseisja, nördimust. Ebaõiglus, ebaausus on liiga leebed sõnad nii ilmselgele ülekohtule. Alatus on see õige sõna!

Maie Tuulik
,
pedagoogikadoktor,
Põltsamaa koguduse liige

* * *

Ääretult valus on lugeda sellest, mis Viimsi Püha Jaakobi koguduses toimub.
See kirik oli aastaid ka meie perele üks vaimulik oaas, tõeline pühapäeva pühitsemine. Sõit sinna mööda mereäärt, jalutuskäik Püünsi koolimajani, kuhu otse Jumala kingitusena on ehitatud saal, mis mõjub sakraalsemalt kui mõnigi kirik. Rõõm kohtuda mõistliku noore õpetajaga, keda võis isaks või vennaks pidada, nii kuidas kellelgi aastaid oli. Ja kes ennast ise mitte mingil kombel ei upitanud.
Pärast teenistust, kus sageli laulis ka koguduse kammerkoor, oli alati kaetud kohvilaud oma naiste valmistatud suupistetega, sest bussiga tulijad pidid nagunii ootama. Siis oli õpetaja – vabandust, diakon – alati meie hulgas ja tema ümber jutule soovijate summ. Paljud meist tulid sinna koos lastega, see kuidagi sobis, ka Erkkil oli kaasas õetütar, kelle eest ta hoolitses. Osalesime ka laagrites ja väljasõitudel, tõeline peretunne oli.
Nüüd kaugel elades olen Eesti Kirikust lugenud, millist usuvõitlust Erkki ja kiriku ehitamise aktiiv on pidanud ning vaba Eesti esimese uue luteri kiriku samahästi kui valmis ehitanud. Siis lugesin lehest, et õpetaja koht on seal vakantseks kuulutatud. Hiljem üks koguduse liige rääkis, et ka Erkki oli selle uudise lehest lugedes teada saanud.
Järgnes õpetaja Jaan Lahe kohale määramine ja usutlused temaga.
Ja nüüd lõpuks loen, et Erkki Juhandi on hakanud ennast põhjendamatult koguduse isaks pidama! Tule taevas appi, kas koguduse liikmed oleks siis kogu aeg pidanud teda isa asetäitjaks pidama?
Diakoni asendist kirikus oli juttu Eesti Kirikus nr 33 (5. september), loos Kristi Sääsest. Ja sellest probleemist on mul juttu olnud veel mitme diakoniga. Liialdan nüüd natuke, aga neil on mulje, et nad on koguduses nagu koerad, kellele peremees alailma kohta kätte näitab. Kristus ju ise saatis kuulutajaid kahekaupa teele ja pole sellist pärimust, et nad misjonireisidel oleks pidanud omavahelist võimuvõitlust.
Usaldus paraku käib mööda inimesi ja mitte mööda tiitleid. Ehk saaks ka EK ärgitada kirikut kaadrit nii ümber paigutama, et töötegijatel ei jääks põhjendamatult kinga saanud inimeste tunnet?
Selle kirjaga ma ei soovi leheveergudel asju viimselt paika panna. Usklikule tuleb kõik kasuks, Erkki läheb ilmselt edasi õppima, aga kas just luteri õpetajaks? Igatahes olgu ta tänatud tehtud töö eest.

Evi Sepp