Esileht » Arvamused » Arvamus »

TOIMETUSE POSTIST

08.06.2007 | | Rubriik: Arvamus

Leppigem ära!

Vene noorte märatsemine, lõhkumine ja
röövimine Tallinnas kahel aprilliööl tekitas eesti inimeses õudu ja põlgust.

Igasugune protestimine mis tahes põhjusel
ei õigusta märatsemist, varade kahjustamist, hävitamist ega röövimist. Ei ole
ju intelligentse ja kõlbelise inimese käitumisega kooskõlas vastutegutsemine
selle riigi seadustele ja rahva tavadele, kuhu nende noorte vanemad
okupatsioonirežiimi ajal oma etniliselt kodumaalt elama asusid. Mingi austus
peab olema selle maa rahva vastu, kelle külalislahkust kasutatakse.

Okupatsioonide asendumine

Telepildis nähtud-kuuldud noorte
kõnekatketest võis välja lugeda, et nad ei tunne Eesti ajalugu või on nad
koolis Eesti ajaloos täiesti valesti orienteeritud. Noorukid ei mõista, et
Tõnismäe pronkssõdur sümboliseeris eestlastele Nõukogude okupatsiooni. Fašismi
hävitamine Saksamaa-vastase koalitsiooni poolt oli muidugi tänuväärt saavutus,
mis nõudis eriti vene rahvalt tohutuid pingutusi ja ohvreid. Aga Eesti jaoks ju
sellega sõjaseisukord ei lõppenud.

Meie jaoks asendus fašistliku Saksamaa
okupatsioon NSV Liidu veel palju rängema ja ohvriterohkema kommunistliku
okupatsiooniga. Eesti rahva juhid püüdsid seda septembris 1944 vältida, nimetades
ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas O. Tiefiga. Tema juhitud valitsus
koostas Eesti iseseisvuse taastamise deklaratsiooni ja üritas korraldada
Tallinna kaitsmist. NSV Liidu valitsus aga ei mõelnudki Eesti riikliku
iseseisvuse taastamisele kaasa aidata, kuigi paljud eesti rahvuskorpuse sõdurid
selles lootuses oma verd valasid.

Purustatud vabadussambad

Teise maailmasõja ja sellele järgnevaid
ajaloosündmusi mõistavad kõige õigemini need inimesed, kes tollal Eestis
elasid. Tallinnas vandaalitsenud vene noored on sündinud rohkem kui 50 aastat
pärast neid sündmusi. Seepärast nad ei saa aru eestlastele tehtud ülekohtust.

74 000 eestlast olid sunnitud oma kodud
maha jätma ja repressioonide eest läände põgenema. 18aastasena nägin oma
silmaga pealt ja mäletan, kuidas Vene okupatsioonivõimud alustasid meie
rahvuskaaslaste massilisi arreteerimisi juba järgmisel nädalal pärast
Mandri-Eesti vallutamist 1944. a septembris. 1941. a juuni- ja 1949. a
märtsiküüditamise käigus veeti loomavagunites Siberisse üle 30 000 inimese.
Kümned tuhanded eestlased tapeti või näljutati surnuks Venemaa vangilaagrites.
Vene lennukid pommitasid maatasa Narva linna ja pool Tallinna.

Protestijad polnud rahul pronkssõduri
teisaldamisega Tõnismäelt kaitseväe kalmistule. Nad kas ei tea või ei taha
teada seda, et 1940. ja 1941. a purustasid Vene bolševistliku võimu teenrid
kõik Eesti Vabadussõja mälestussambad. Mida tundsid oma hinges sellel korral
eestlased, kellele tuhandete vereohvrite hinnaga kätte võidetud oma rahvusriik
oli suurimaid väärtusi?

Meil on ühisosa Kristuses

Kõik need koletud kuriteod meie rahva vastu
on eestlaste hinge sügavalt haavanud. Ometi jätkub Vene riigitegelastel
jultumust nõuda suveräänse Eesti Vabariigi valitsuse peaministri ametist
vabastamist. Sellega seoses meenub mulle 1940. a juunikuu, kui Punaarmee oli
okupeerinud Eesti. Kurikuulus Andrei Ždanov viibis tollal Jossif Stalini
eriesindajana Tallinnas, juhtides valitsuse vahetamist ja võimu ülevõtmist.

Kui naaberriik oleks ausalt toiminud ja
Tartu rahulepingust kinni pidanud ning agressioonist Eesti vastu hoidunud,
poleks ka meil tänapäevaseid rahvuskonflikte.

Soovitan Eestis elaval vene kogukonnal
eesti rahvale traagilisi lähiajaloo sündmusi objektiivselt hinnata, hoidudes
suurvene šovinismi ilmingutest, ning käituda suurele ja tsiviliseeritud rahvale
omase väärikusega. Selle juurde kuulub siiras vabandamine toimepandud
kuritegude pärast ja kuritegudega tekitatud kahjude hüvitamine.

Kristliku usu ja kultuuri juurtega
rahvastena on meil ühisosa Kristuses, kellelt saame õpetust ja hingejõudu kurja
inimloomusega võitlemiseks ning omavahel leplikult elamiseks. Piibli vana
tarkusesõna on juhiseks ka nüüdisajal: «Ära ärritu kurjade pärast, ära kadesta
õelaid, sest kurjal ei ole tulevikku, õelate lamp kustub!» (Õp 24: 19–20).

Korraldagem kooliharidus kristlikel
alustel, siis ei kasva Eestis elava rahva hulgas üles üksteise vihkamisest
pimestatud inimesi. «Armastus ei tee ligimesele kurja.» (Rm 13:10a)

Helmut Mõtsnik,

emeriitõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)