Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

07.09.2010 | | Rubriik: Arvamus

Muusikahelide kütkes
Muusika kui vaimsuse ülim väljendus leidis taas veenva kinnituse lõikuskuu 22. päeva õhtul Nõo Püha Laurentsiuse kirikus. Kontsert sarjast «Con-taktid», kus esinejaiks Lande Lampe-Kits flöödil ja Vanemuise keelpillikvartett, pakkus kuulajaile hingematvalt kaunist muusikat.
Minule oli eriti südamelähedane Mozarti loomingust ettekantu. Kõik muusikapalad esitati virtuooslikult, siira kaasaelamisega. Suur tänu koguduse õpetajale Mart Jaansonile kontserdi korraldamise vaeva eest.
Kalju Tirmann
Nõost

Kuldne leer
Minu lapsepõlve mängumaad jäid Avinurme kanti ja seal möödus noorus, seepärast sai tänavu mindud oma kuldleeri tähistama kodukirikusse, kuigi elutee on paisanud mind Virumaale.
Kodukiriku kella kullane kumin, tuttav koht, heatahtlikud pilgud, kroonlühtrite soe paiste – see kõik lõi toreda meeleolu. Juba noore õpetaja Rene Alberi järel mööda vaipa altari ette minek oli niivõrd harras, et põlvitades pühapildi ees tundsin, kui oleksin alles 18aastane noor tüdruk. Usun, et teised tundsid sama.
Oreli hardad helid ja solistide ingellik laul mõjusid südantsoojendavalt. Jutlus oli selge ja arusaadav, s. t sõnum jõudis kuulajateni. Lapsed ja lapselapsed, kes ei käi väga tihti kirikus, olid lausa vaimustuses.
Pärast õnnistust lähedastelt saadud kallistused ja lilled ning väljas kirikuesisel särava suvelõpupäikese käes vanade heade tuttavate keskel viibimine tõi jälle meeltesse need lapsepõlve ammused lõhnad ja värvid. Ja vast isegi tugevamalt.
Ilus päev oli Avinurme kirikus! Julgen siiralt soovitada, et inimesed julgemini kiriku uksest sisse astuksid.
Ella Kraav
Rakverest

Kui mind palvetama õpetati
Olime tavalised lapsed – mõnes rohkem, mõnes vähem üleannetust. Kuid mitte see polnud põhjuseks, miks ema mulle ühel päeval ütles: «Elus võib sul ette tulla raskusi, laps. Õpetan sind palvetama.»
Ühel pühapäeval kutsus ema mind vaikse viipega enda juurde tagatuppa ja sõnas: «Kui mina väike olin, õpetas ema mind palvetama. Ja ma olen talle selle eest kogu elu tänulik olnud. Ma palvetan siis, kui soovin, et kõigil mu lähedastel ja tuttavatel elus hästi läheks. Ma palvetan siis, kui on juhtunud midagi halba ning soovin sellest ruttu vabaneda… Nõnda, laps!»
Algas meil kõik sellest, et õppisin pähe meieisapalve. See viis mind lähemale sellele, et ema palus mul käed kokku panna ja midagi soovida.
Mida soovida? Ilusat ilma? Ei. Ma soovisin, et ma naabrilastega riidu ei läheks. Ma soovisin, et mind iialgi mõni kuri haigus ei tabaks. Panin käed palves kokku, sulgesin silmad. Palvetasin mitu korda. Kui lõpetasin, noogutas ema peaga: «Tubli!»
Kui ma siis üksi jäin, panin uuesti käed palveks kokku ning mõtlesin oma emale: «Jumal, tee nii, et mu ema minust alati rõõmu tunneks!»
Mida ma sel hetkel tundsin? Pühadust! Seda, mida ema oli mulle rääkinud siis, kui olin alles kolmeaastane.
Enda Naaber
Saaremaalt

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)