Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

02.03.2010 | | Rubriik: Arvamus, Tähtpäev

Soovin Eesti Kirikule sünnipäeva puhul jätkuvalt jõudu meie ajakirjanduselu rikastamisel ning rahva harimisel. Õnnistust!
Ain Kaalep
Elvast

Olen lugenud Eesti Kirikut tema ilmumisest pääle ja tänu peatoimetaja Sirje Semmile teinud ka tagasihoidlikku kaastööd sellele lehele. Kuna olen kristlane ja hindan kõike, mis kristlusest kirjutatakse, siis on meie Eesti Kirik ju ainuke tõsiselt võetav religioosne väljaanne ajakirjanduse maailmas… Ikka loodan, et jutluste tase tõuseb, et ilmub rohkem tõsiseid teoloogilisi probleeme käsitlevaid artikleid ja sõna antaks n-ö lihtsale usklikule, kes jagab oma elamusi usuelust.
Jaan Tooming
Tartust

Ajaleht Eesti Kirik on väga sisukas ja hea lugemisvara. Igas lehes on, mille üle mõelda, mida lausa enese jaoks välja kirjutada või lõigata… Pildipalveid oleme hingedepäeval ka kirikus lugenud, isegi rahvamajas. Jutlusi lugesime pühapäeviti kirikulistele, kui õpetajat ei olnud, et tulijad ei peaks tühjalt koju minema…
Milvi Selberg
Väike- Maarjast

Mälestuste kirjutamisel peaks toetuma päevikule, kasutama isiklikku arhiivi ja pidevalt kontrollima emotsionaalselt meelde jäänud seiku. Dokumente oleks vaja ka muljete täpsustamiseks, kuid igast kokkupuutest ju tõendit alles ei jää. Nii ma kirjutangi mitte mälestusi, vaid mõnest probleemist.
Hea toimetaja… Muidugi vajan ma keeletoimetajat, aga veel rohkem on mul tarvis inimest, kes näeb asju teisiti kui mina ega karda mind parandada. Heal toimetajal tuleb olla kannatlik, sest autor on üldiselt kärsitu. Samas on hea toimetaja hea ikkagi alles siis, kui ta oskab olla põhjalik revident kuni selleni välja, et lükkab kaastöö tagasi.
Ühel päeval ilmnes, et ajalehes Eesti Kirik toimetab mind Merje Talvik. Praktikas näeb see välja nõnda, et kord kvartalis me kohtume söögikohas nimega Vilde Juures Vallikraavi nurgal ja arutame tunni jooksul läbi teemad, mahud ning tähtajad. Mina võin olla tujukas, toimetus peab töötama graafiku järgi.
Hea kaastöö… Seda ei saa kirjutada põhimõttel «nagu teile meeldib».
Kaastöö on hea siis, kui temas puuduvad elementaarsed kirjavead, kui pole faktivigu ja ta on paras nagu rätsepaülikond. Hea autor võiks mõelda niisuguste tingimuste üle enne, kui ta kirjutama hakkab.
Peeter Olesk
Tartust

Eesti Kirik läheb järjest huvitavamaks. Enamasti loen lehte esimesest viimase reani. Tihtipeale otsid jälle mõne artikli üles.
Võtke kas või Toomas Pauli järjejutt Piibli mõjust eesti keelele, see on põnev – Marie Underi tuudaimimarjad ja Doris Kareva mandragora on üks ja seesama taim – lemmemari…
Aino Villand (76)
 Jalaselt

Eesti Kirik on muutunud mitmekülgsemaks, haaratud enam elumuutustest ning saanud rikkamaks fotode poolest. Olen rahul praeguse väljaandega.
Irene Treial (86)
Võrust

Varem lugesin Eesti Kirikut juhuslikult, siis sõlmisin pauguga otsekorralduslepingu. Olen teie töö suur austaja! Loen lehe alati otsast lõpuni läbi ja tunnen, kuidas kasvan koos teiega.
Olen väga tänulik ajaloorubriigi eest, sest see on ainulaadne võimalus õppida tundma kiriku ajalugu. Õpetaja jutlus iseloomustab teda ennast kõige paremini.
Lilli Ennok (65)
Vändrast

Miks ma tellin ja loen kirikulehte? Selle lugemisega saan ma suhelda kristlastega. Ma loen läbi kõik artiklid, ainult reklaamidest ja kuulutustest lasen silmad üle.
Olen 20 aastat Eesti Kirikut tellinud ja lugenud. Päris alguses käisin tihedamalt kirikus. Bussid liikusid nii, et inimesed said kirikus käia, siis sai lehte ka kirikust osta.
Nüüd aga pühapäeval bussid enam meie liinil ei sõida, need inimesed on surnud, kes kirikus käisid. Kirikuõpetajat ei saa kutsuda ka rahvamajja, sest neid inimesi, kes kuulama tuleks, ei ole enam. Külas on majad tühjaks jäänud. Kunagi oli meie külas 26 maja, nüüd kõigest üheksas majas elavad inimesed, neli on tühjad ja ülejäänud kadunud…
Linda Randmaa
Pärnumaalt

Minagi olen kirikulehte lugenud taasilmumise algusest peale ja suurem osa sellest ajast on ta mul koju tellitud olnud ning ka vahepealsel pisikesel ajavahemikul käisin raamatukogus lugemas ikkagi.
Ma austan ja usaldan seda lehte. Ta stiil on rahulik ja väljapeetud ning lugedes tunnen end olevat väljaspool seda tavalist kärarikast meediamaailma, mille sisuks on küllalt sageli ärapanemine ja alastikoorimine.
Kirikuleht on koht, kus minagi olen söandanud oma arvamusega lagedale tulla, olgu see siis eesti keele kaitseks, kirikukontsertide korraldamise kohta või muljeid lugejareisidelt.
Need reisid on kohe omaette väärtus, mille meenutamine ja fotode vaatamine ikka südame soojaks teeb. Lugejate seltskond on käinud Villem Reimani ja Evald Saagi radadel läbi suviharjal isamaa, vallutanud Lapimaa tundruid, vaadanud Muonios keskööpäikest, pistnud näpu Põhja-Jäämere vette ja külastanud lestadiuslastega seotud kohti. Me oleme imetlenud Venemaa tsaaride hiilgust Peterburis ning teinud pika tiiru suvistel Eestimaa saartel.
Alati oleme külastanud pühakodasid ning eriline koht on olnud ühistel hommiku- ja õhtupalvustel. Ja millised võrratud giidid meil on olnud! Toimetusel on päris ekskursioonibüroo osa olnud täita.
Kaaskristlastele julgen soovitada ikka tellida ja lugeda meie häälekandjat ning teha talle kaastööd.
Mare Must
Tartumaalt

Olen muidugi olnud kirikulehega algusest peale. Kaheksakümnendate lõpus oli meil siin kohalikus käibes esikohal Võru Praostkonna Sõna, mida nüüdseks pole ammu enam.
Kui üleriigiline kirikuleht tuli, tahtis see alguses harjumist. Aga omaksvõtt tuli, ei jäänud üldleht kaugeks ja võõraks. Guido-Roland Raudver, kes oli Edasist üle tulnud, avaldas mu esimesed lood.
Otsides kord jälle ideed Eesti Kirikule jutu kirjutamiseks, läksin ühte maamajja Võrumaal. Oli suvine õhtu, kell võis olla ehk üksteist. Üksinda seistes vaatasin akendest välja. Õhtupaiste, suveöine helendus kattis kõike nähtavat. Näis hingekosutavalt kaunis seista.
Mul tulid meelde vanad ajad, kui suvistepühadeks sissetoodud kased seisid kolmeliitristes purkides diivani kõrval ja täpselt samasugune helendus kaunistas kodumaja seinu.
Sahvriaken seisis lahti. Sellelt peegeldus põhja suunast külm tumenev valgushelk. See oli justnagu teine plaan, mis minu ees avanes. Ja siis ma hakkasingi kirjutama, kuidas koduküla läbis metsatee, kuidas õhtul hilja seisti lauda ees ja laudaseinu valgustas kaunis õhtukumendus.
«Igavene igatsus. Eesti» ilmus Eesti Kirikus 16. juunil 2004. Sama numbri peatoimetaja juhtkirjas on lõik sellest eraldi välja toodud.
Mis on ajalehe mõte? Mida leht inimesele annab? Lehes kirjutajad mõtestavad midagi, oma mõtte liikumisega kujundavad midagi.
Mõtestamine ongi peatähtis. Uudised, teateid ka muidugi, aga need käivad loomupäraselt ajalehe juurde. Meil on päris palju üksi elavaid, üksikuid inimesi. Lehte saab vaikselt lugeda, sellega vaikselt koos olla. Selles ma näen lehest kasu ja hoidu.
«Igavene igatsus. Eesti» lõppes lausega: «Eesti on minu jaoks igavese igatsuse maa.» Ei häbene seda tänagi üle korrata. Kui jõuaks seda igavese igatsuse Eestit kirikulehes rohkem mõtestada.
Rannar Susi
Rõugest

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)