Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

05.02.2020 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Värske sõõm kodumaalt
Soovin Eesti Kiriku toimetusele teravat sulge ja uusi ideid alanud aastal! Olen teie tänulik lugeja, see leht on minu jaoks värske sõõm kodumaalt – ainuke paberleht, mis postkasti jõuab. Eriti meeldivad arutlused usu teemal, diakonaalne tegevus (olen ise diakooniatöö kursustel käinud) ja kiriklikud uudised. Huvipakkuvad on lood vaimulike elust.
Tallinnas olles meeldib külastada Jaani kirikut, kuna see on linna keskel ning seal toimuvad ka päeva ajal palvetunnid. Olen suur õp Jaan Tammsalu austaja, kelle hingeminevate sõnadega mõtisklused võluvad oma lihtsusega. On hea meel, et Jaan Tammsalu tekste on vahendanud ka Eesti Kirik.
Siinne kirikuelu on koomale tõmbunud. EELK Lõuna-Rootsi kogudus on likvideeritud, aga jätkame kangekaelselt Malmö pihtkonnaga. Aastas toimub üks eestikeelne jõulujumalateenistus saksa kirikus eesti õpetajaga Göteborgist. Külastan vanu eestlasi, kes on üle 90 aasta vanad, nende kodus. Paljud nendest, kes 75 aastat tagasi Eestist Rootsi põgenesid, on juba surnud. Hoolitseme eestlaste matusepaiga eest Malmös, kuhu tehakse urnimatuseid. Elavam tegevus on Lundi Eesti Majas.
Helgi Kaaman,
Lõuna-Rootsi

Kasuahnuse palk on käes
Austraalias on põlenguid olnud alati, ent nüüdsed on need kordades karmimad. Räägitakse sellest, kuidas aastal 2008 tehtud kliimauuring ennustas ette suuri metsapõlenguid aastal 2020. On levinud ütlus „Kui hoolitsed emakese looduse eest, siis hoolitseb emake loodus sinu eest“. Paraku iseloomustab moodsat lääne tsivilisatsiooni kasuahnusest tiine ignorantsus ja see teeb meele kurjaks. Seanahka on liiga kaua veetud ja ongi tagajärg käes.
Inimesed on kaotanud kodud ja elugi. Pole siis ime, et mõnigi ei soovi enam peaministri terekätt vastu võtta. Loomadest on kahju. Kõigist noist miljoneist, kes inimeste rumaluse tõttu on hukka saanud. On väga võimalik, et mitmed liigid on oma lõpu leidnud. Ka koaaladest võib saada ohustatud liik.
Elan Sydneys. Meie elu tulekahjud oluliselt ei mõjuta. Õhk on muidugi suitsune, ei saa aknaid lahti hoida. Paistab, nagu oleks paks udu. Ukse ees on hommikuti paks tuhakiht. Muru on surnud. Kakaduud ei anna näolegi, on kuhugi selle jäleda suitsu eest põgenenud ja vaikivad.
Mitmel korral on tuli suhteliselt lähedale jõudnud, nii 5–7 km kaugusele. Sobiva tuulesuuna korral oleks meie maja tagune võsa küll võinud tuld võtta. Nädal tagasi vaatasin lähimat tuld köögiaknast.
Mureks on seegi, et kõik see kemikaal, mida lennukid tuletõrjeks alla pildusid, läheb sujuvalt Warragamba tammi, kust tuleb meie joogivesi. Neil päevil hakkas sadama. Auto nägi pärast vihma välja, nagu oleksin sellega kõrbes liivatormi jäänud. Eks siis näe, mis saast nüüd põhjavette jõuab.
Canberra jõuluteenistuse jätsin ära, sest oli paista, et teed suletakse ning jään tagasiteel valele poole lõksu. Nii olekski läinud. Kuna tuli võib levida väga suure kiirusega, siis pole võimalik kindlaid plaane teha. Töö raames käin keskrannikul (100 km, Canberra kogudus) ja Thirlmere’is (80 km vastassuunda, Thirlmere’i eesti koguduse pihtkond). Thirlmere’i küla on viimaste kuude jooksul juba neli korda evakueeritud. Asi pole ju üksnes tules, ka suits on tervisele väga kahjulik.
Õp Allan Taruste,
Austraalia

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)