Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

13.08.2015 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Kas ökoloogiliselt puhas maailm on veel võimalik?
Inimesi maailmas on üle 7 miljardi. Kõik nad tahavad süüa, juua, ihukatet ja eluaset. Ja raha, raha, raha, et tarbida üha rohkem ja rohkem. Tarbija sööb ja joob, kaunistab ennast hilpudega ning pesitseb korteris või eramajas. Või hulgub ringi kodutuna. Mida rohkem inimesi, seda rohkem jäätmeid ning ikka rohkem peab tootma toitu ja jooke, ehitama eluasemeid, tootma ihukatet, et see üha paljunev inimhulk ära elaks.
Õhk mürgitub, puud langevad, ookeanid reostuvad, maad jääb üha vähem järele, sest linnad ja kõrbed tungivad peale, sest inimkond nõuab elatustaseme tõusu, head elu ja kasumit. Majanduskasv toob kaasa üha suureneva saastamise, liike hävitatakse ning inimesed on muutunud katkupisikuteks, kes tapavad halastamatult taimi, loomi, liblikaid, linde – kõike, mis elab. Tapavad ka üksteist ning osoonikiht hõreneb, kliima soojeneb, mered ründavad maad.
Sealiha tootmiseks kulub hirmus palju energiat ja vett, mõtleme siis, kui palju me energiat ja puhast vett kokku hoiaksime, kui enam sealiha ei söö. Ja veel parem oleks, kui üldse mingit liha ei sööks, siis saaksid loomad vabaks ega kardaks enam õgivat inimlooma. Tuhanded loomade laibad iga päev lähevad meie kõhtu. Varsti aga me ei saa enam kodumaist notsut maitsta, vaid peame närima ainult sissetoodud searibi.
Jah, 7 miljardit, see on ju hullumeelsus. Ja kõik hädad maailmas tulevad sellest, et meid on liiga palju. Ja sajandi keskpaigaks on meid 10 miljardit. Paljudes kohtades napib puhast vett juba praegu, siis aga sõditakse iga veetilga pärast, algab suur rahvaste rändamine vee ja ressursside pärast, põgenemine laastatud maalt ning võitlus maa, vee ja maavarade pärast läheb veriseks. Maavarad lõpevad ja me langeme barbaar­susesse.
Kui nii edasi läheb, siis pole pääsu … Ja siis on siin nüüd tilluke Eesti oma vähem kui miljoni eestlasega, kes nutavad iibe pärast. Oleme loonud ühiskonna, kus pasundatakse edust, kasumist ja konkurentsist. Kuhu me oleme jõudnud?
Targemad pead on öelnud ja ütlevad ka praegu, et kui me tahame säilitada ökoloogiliselt puhta maailma, siis ei mahu maa peale rohkem kui pool miljardit inimest, seega 6,5 miljardit on liigsed. Mina olen liigne, sina oled liigne.
Kui me midagi radikaalset ette ei võta, siis kaome nagu paha hais maa pealt, sest palju on juba tagasipöördumatult vussi keeratud, näiteks süsinikdioksiidi paiskamine õhku. Muutust on vaja, mitte iluravi, radikaalset muutust. Kuigi ilmselt on juba liiga hilja. Kas aastate pärast on veel linde? Või on hääletu kevad? Hääletu kevad ja mürgitatud tühi maa …
Jaan Tooming

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)