Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

25.04.2012 | | Rubriik: Arvamus

Üks vaade inimvaimule Tartu Jaani kirikus
Artur Alliksaare kui päikesepillaja (ta mahukaima luulekogu pealkiri 1997) 89. sünnipäeva tähistava laululõuna toimetas Heilo Aadla. Internet võimaldab hõlpsasti teada saada, et Heilo Aadla on sündinud aastal 1963 ja tema esimene muusikaalbum oli «Õunapuu», kus kõlab uusim Eesti outsider-folk, mida vormitakse plaadile vaiksetes nurgatagustes uudishimulike silmade alt eemal.
Kas 14. aprillil Tartu Jaani kirikus vaheaegadeta nelja tunni vältel Heilo Aadla esitatud interpretatsioon Artur Alliksaare luulest oli samuti outsider-folk ja kas see võiks jõuda laiema avalikkuse ette, ei ole hetkel oluline. Oluline on, et sedapuhku oleks tänapäevase massilise värsside tootmise taustal luule jätkusuutlikkuse nimel oodatud kuulajaid vahest kõikidele võimalikele istekohtadele.
Neli tundi ei tundunud liiga pikk ja vaevalt on muusikutel tavapäraselt jaksu selliseks maratoniks. Heilo Aadla lauldud Artur Alliksaare luule kõlas mõtestatult, kaunilt ja sisendavalt, luues koondportree luuletajast – kannatajast, mõtlejast, armastajast, ilu jüngrist, keeletaidurist.
Küllap on veelgi Tartus liikumas inimesi, kes mäletavad luuletaja pikka kõhna kuju, silmis nõukogude elule võõras tuli ning sõnades hoog, raev, raamatu- ja elutarkus läbisegi. Küllap on neidki, kelle tol kaugel ajal vajutas mõtteisse pealkiri «Olematus võiks ju ka olemata olla».
Heilo Aadla esituses võis Jaani kirikus taas kogeda poeedi kõrget vaimset eneseteostust, ajakriitikat, kujutluste voogamist, üllatavaid mõttekäike, rikkalikku kõlamängu. Tuleb tunnustada ettekandja süvenemist sellesse keerulisse luulemaailma, mõtterõhkude andekat esitust, omaette lugemisekski raskete kompositsioonide detailiseerimise sujuvust.
Üle aegade kestnud inimlik vaimuvaprus, elu ilu tõstmine üle kannatuste ja koleduste, eesti keeles ootamatult paljutahuliste filosoofilistegi (anti)teeside mõttetihedus, vaimne maailm, milles ei ole labasust ega olmenõmedust, milles armastus on ülev ja vabaduse tunnetus sillutamas inimese teed vaimsuse poole – nii laulis Heilo Aadla luuletaja kõrgemale kaasaja ropendusrikkast ja mahukast argikirjandusest.
Enne laulu jagas esineja paberilehti Alliksaarelt pärit sententsidega, üks neist seotud autori elukooliga: «Et saada tugevaks, tuleb tulla läbi tormide.» Küllap hukkuvad tormides mõnedki, aga kes tuleb tormist läbi, see on tormist ka õppinud.
Igatahes on Heilo Aadla kaasakõndimine Artur Alliksaare luulemaal ning siiras looming kandnud vilja, mis mõjub elustavalt hallis vaimuvaeses kultuurituses. Ei saa küll arvata, et ajaloost õpitakse, aga «nii nagu vanaks saab uus, peab uueks saama vana». On vahest võimalik, et materiaalsed hüved ei ole ühel päeval enam inimeseks olemise margapuu?
Mailis Mänd

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)