Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

14.03.2012 | | Rubriik: Arvamus

Üks lause
Mu artiklis «See on õudne, kui vallas on kaks kooli» 23. aprilli 2008 Eesti Kirikus on fragment: «Mis saab Pikakannu koolist? See kaob ära.» See emotsionaalne ja kategooriline lause «See kaob ära» on mind kummitama jäänud: et kas siis ei kaogi ära või? Kohtuotsuse ja muu võimlemise toel on nad suutnud kooli neli hooaega hoida. Et kas Susi lihtsalt valetab?
21. veebruari 2012 Võrumaa Teatajast võib lugeda, et Lasva volikogu kinnitas Pikakannu kooli likvideerimise 31. juulist 2012. No nii, head pikakannulased, 31. juulist 2012 kooli enam pole. Kas mitte Pikakannu kandis ei seisa mälestuskivi, millel teatatakse, et kooliharidust on siinmail antud 300 aastat. Küsin: kas praegu on ajaloo kõige raskem hetk? Et pidasime kooli, pingutasime mis pingutasime, aga nüüd nõrkesime ära. No enam ei suuda! 1812 ja 1912 veel oli raha, aga 2012 enam ei ole raha, no kohe sugugi ei ole enam. Iroonia seisneb veel selles, et tühjaks jääv hoone antakse kasutamiseks MTÜ-le Pikakannu Kooli Areng – kooli arendamiseks siis järelikult.
Eesti Kiriku lugejate suvisel reisil Setumaale juulis 2011 rääkis reisijuht Ervin Org Pikakannu nime saamisloost. Et tulnud mehed kusagilt Setumaa kandist, raiunud puud maha, aga jätnud kõrged kännud. No ju olid natuke hooletud mehed, kes ei viitsinud kummardada. Sedasama hoolimatust ja lohakust kannan üle praegusele elukorraldusele. Kas mitte praegu võimul olijate tegutsemisest maal ei jää ka järele pikad kännud ja räsitud raiesmik?
Rannar Susi
Rõugest

Parandage meelt
Olen mõelnud, mis selles humanismis on halba. Põhimõtted oleksid nagu head, soovime, et inimesed tunneks end õnnelike ja täisväärtuslikena. Ja tõesti, ilmaliku inimesena ei oska rohkem soovidagi. Aga kristlasena seda õpetust vaadates hakkab õudne. Humanistlik õpetus seab inimese Jumala kõrvale. Ta arvab oma mõistuse ülemaks jumalikust tarkusest.
Aga see on kõik juba olnud! Ka saatan tahtis saada Jumalaga võrdseks. Me kristlastena teame, mis sellest sai. Ja kui me oleme selle unustanud, siis peame seda endale ja ka teistele ikka ja jälle meelde tuletama.
Ei ole olemas humanistlikku taevast, vaid on olemas põrgu, mis avaneb ja võtab meid avasüli vastu, kui me ei paranda meelt ega pöördu oma patustelt teedelt.
Kristel Kask
Pärnust

Kõigepealt andke andeks
Enne kui asjast pikemalt rääkima hakkan, pean oma toa ukse lukku keerama. Nii, nüüd võib alata. Asi on selles, et hiljuti kadusid mu toast posti teel Horvaatiast saadetud põletikuvastased tabletid, mida meie apteekides müügil pole. Ümbriku, milles need olid, võtsin postkastist ja viisin tuppa külmkapile vaevalt käesirutuse kaugusele välisuksest.
Ma mõistan, et selline ümbrik võib vägisi sundida tema järele kätt sirutama, aga seda, miks võõras uks avati, ma ei mõista. Ah soo, ju ma olin siis toast välja läinud ja ukse lukustamata jätnud, mida varas ei saanud kahe silma vahele jätta.
Hommikul leiab naaber oma auto hoovist katkiste kummidega, mõtlesin seepeale, sest kui autoomanikust naaber ise pikanäpumees ei olnud, siis keegi tema külalistest kindlasti. Aga enne noa haaramist jäid mu silmad pidama käesoleva kirja kolmel esimesel sõnal: kõigepealt andke andeks.
Ja kohe tulid meelde palvesõnad: anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Nende sõnadega õpetas meid palvetama Jeesus Kristus, kes  meie pattude eest suri ja surnuist üles tõusis, et meiegi sureksime oma pattudele, näiteks vargusele ja isiklikule kättemaksule selle eest. Sinu tahtmine sündigu, Issand!
Aarne Lassi
Tartust

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)