Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

01.02.2012 | | Rubriik: Arvamus

Kas igale oma jõulud?
Arvan siiski, et Jaan Tammsalul pole õigus, kui ta arvab, et venelaste jõulud võiks teha riigipühaks. Me oleme ikkagi eestlased omal maal ja enamuses luteri kiriku liikmed, venelaste suur arv tuleneb annekteerimisaegsest sisserändest, nad pole põliselanikud. Olgu ikka põliselanikel jõulud, kuid sisserännanutel oma jõulud, mitte riiklikud.
Jaan Tooming

Ühte laulu meenutades
Mida ütleb kiriku laulu- ja palveraamatu laul 247 «Su töö on see, oh Jeesus Krist» tänasele kirikulisele? Või milline eriline tähtsus on sellel laulul? Küsisin seda pärast jumalateenistust koguduse praeguse põlvkonna õpetajalt. Ta jäi vastuse võlgu. Küllap ei oska sellele küsimusele vastata ka EELK tänased noorsootöö juhid, sest ajaratas katkestas selle järjepidevuse.
Kui evangeelne luterlik kirik laulab püsti seistes Martin Lutheri «Üks kindel linn ja varjupaik», siis möödunud sajandi 1930ndatel oli laul «Su töö on see, oh Jeesus Krist» põhjamaade kristlike noorte hümniks. Seda lauldi kõigil noortefoorumitel ja kokkutulekutel.
Mäletan lapsepõlvest üht sellist kokkutuleku jumalateenistust Pärnu Eliisabeti kirikus kas 1938. või 1939. aastal. Orelipuldis istus sel korral äsja Pariisist naasnud noor organist Hugo Lepnurm, kes oskuslikult käsitses orelit vastavalt laulusõnadele. Kolmandat salmi alustas ta peaaegu piano’ga. Salmi lõpusõnad –
Su nimel õndsa rõõmuga
ka meie valmis võitlema,
kui tahad Sa,
me valmis võitlema –
lõppesid võimsa tutti’ga. Veel praegugi kuulen kõrvus seda võimsat lõppakordi.
On samasugune tunne, kui oli 1969. a üldlaulupeol, mil laulsime «Mu isamaa on minu arm». Ehkki sellest ajast on möödunud 40 aastat ja lauljad on teised, on südames ikka seletamatu värin.
Kalle Arumäe
Pindi kogudusest

Sinna tahan minna
Kõndides ühel argipäeval linnas, südames mure oma laste pärast, valdas mind ühtäkki tunne, et ma ei taha kuhugi minna, isegi koju mitte. Pakkusin endale, et läheks raamatukokku, ehk see aitab, aga ei olnud tahtmist. Siis mõtlesin, et lähen parki, aga sealt ma ju tulin…
Nii kõndides olin märkamatult jõudnud kiriku juurde. Märkasin, et pühakoja uks on pärani lahti. Ma suutsin ainult anuda, et see uks ei sulguks enne, kui ma sisse saan. Nüüd teadsin – sinna ma tahan minna.
Ja ma sain sisse. Kirik oli hämar, aga altaril põles lamp ja altari kõrval mälestusalusel põlesid küünlad. Põlvitasin altari äärde, rääkisin Jumalaga ja pisarad said tulla. Mul hakkas kergem.
Istusin pinki. Siis läks noor tütarlaps oreli juurde ja hakkas mängima. Ta vist harjutas, mängis mingeid kohti, mäng oli mõtlik, rahulik… Need pealetükkimatud helid täitsid ruumi, muutsid õhu mu ümber tihedaks. Äkki märkasin, et nad toetavad mind. Istusin seal kolmveerand tundi, siis tundsin, et jõuan ja tahan juba koju minna.
Kristel Kask

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)