Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

19.09.2012 | | Rubriik: Arvamus

Nendesamustegi kaitseks
Pussy Rioti teemal on arvata jõudnud juba küllap kõik, kellel poliitika ja religiooni vallas midagi öelda on. Aga Eesti Kirikus (nr 32, 22.8.2012 – toim.) Jüri Raudsepa artiklit «Psühhedeelne revolutsioon on hoos» lugedes korraga kihvatas. Sest autor jagab muusika ja selle kaudu kogu kultuuri jämedalt kaheks: heaks ja pahaks. Ja lõpuks leiab, et sihikul on kristluse elimineerimine.
Artiklist koorub välja soov maailma mustvalgeks jagada, teatav karmi käe ihalus, himu maailma ümber teha – kõik need tendentsid levivad aina laiemalt, aina intelligentsemate inimeste seas, ja on minu arvates ohtlikud.
Peaaegu iga uue muusikalise voolu ning moe tulekuga on kaasnenud vanameelsete pahakspanu. Lugegem Stra­vinski «Kevadriituse» esmaettekandest, kus tantsijad ei kuulnud vilekoori pärast enam muusikat. Impressionism ja fovism olid mõlemad sõimusõnad.
Kuigi kaunis pole ka rahavahetajate laudade ümberlükkamine templis. Inimesed istusid päevad otsa, et naisi-lapsi toita, ja siis tuleb keegi ja laamendab templis. Pühas paigas! Ja umbes tuhat viissada aastat hiljem elas veel üks mees, kes kahjustas Wittenbergi kirikut oma teesidega. No kas ta ei võinud neid viisakalt ise Vatikani kohale viia?
Kirik ei erine oluliselt mistahes muust inimestest koosnevast instantsist selle poolest, et nagu ükskõik millise asutuse või organisatsiooni liikmed, nii ka kiriku liikmed ei evi automaatselt mingisugust armuväge, mis teeks nende eksimise võimatuks.
Demokraatias on opositsioon see, mis koalitsiooni korrale kutsub ja vastustab; kirikuelus on selleks prohvetid, märtrid, erakud.
Nii et kui üks suur ja võimas kirik arvab, et esindades võimu, mis pole siit ilmast, on täiesti normaalne poliitilise ladvikuga hästi läbi saada, on igati ootuspärane ja tervitatav, et kuskilt ilmuvad märatsevad needsamused ja korraldavad skandaali. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas kirik sellele vastab.
Aga räägime ka kristlusest. Ja vaimulikkusest, sest kõrgest vaimulikkonnast rääkides tundub normaalne rääkida ka vaimulikkusest, vaimus olemisest. Pauluse kirjas galaatlastele seisab nii: «Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel…» Ja teises kohas ütleb Paulus: «Armastus on pika meelega, armastus hellitab … ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust.»
Kui mul oleks võimalik Moskva ja kogu Venemaa patriarhile Kirillile midagi öelda – ja kui Jumal annaks selleks vaprust, mida mul küllap napiks –, tahaksin talle meelde tuletada ühte kohta õigeusu liturgiast, kus öeldakse: «Palugem Issandat reisijate, haigete, vaevas ja vangis olijate eest ning nende pääsemise pärast.» Ning ma tahaksin teada, kas ta tabab neis sõnades peituva iroonia.
Pussy Rioti liikmed on öelnud, et nende eesmärgiks polnud õigeusklike tunnetel tallamine, s.t tunnistasid, et nende aktsioon oli eeskätt poliitiline; ja teiseks, kristlastele kulub seesugune elimineerimine ära, kristlastel on hädasti vaja, et keegi raputaks nad välja enesega rahulolu ja enese pääsemises kindlad olemise mullist.
Peeter Serafim Veltson,
usutunnistuselt õigeusklik

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)