Esileht » Arvamused » Arvamus »

Toimetuse kirjakast

28.09.2010 | | Rubriik: Arvamus

Ristiinimeseks täisea mõõdus
Igal juhul tänu Kalle Gastonile, et ta võttis lapsesuuga probleemi välja öelda. Vikerraadio «Kirikuelu» saade (11. sept) ei tasandanud, vaid kinnitas tekkinud surnud ringi paljudes maakirikutes.
Ja mitte ainult. Urmas Viil­ma jutust selgub, et kõigil tasanditel on administratiivne töö tagaplaanile surunud hingehoiu ja evangeeliumi kuulutamise.
Nii on ka maailm hakanud harjuma kujunenud olukorraga, et õpetaja on ametnik, kellega aetakse kinnisvara- ja rahaasju, heal juhul tellitakse veel ametitalitusi. Jumala riigi saladustest rääkimine ja oma siseelu analüüsimine, mida mõned ikka veel kiriku pärisosaks peavad, on muutunud kohatuks ja otstarbetuks ajaraiskamiseks.
Nüüd peaks mõtlema, mida Jumalalt esmajoones paluda. Kas aega ja raha või usku.
Häälekalt väljaöeldav sõnum, et luterlase mõõt on liikmemaksu tasumine ja aastas kord armulaual käimine, on kaugelt kahjulikum kui kõik Kivirähu kirjatükid. Eriti leerilastele.
Jumal pole ju tühistanud seadust, et pühapäeva tuleb pühitseda, ja kristlase jaoks tähendab see ka jumalateenistusel käimist, kui puudumiseks pole mõjuvat põhjust.
Kord aastas Jumala sõna kuulamine on võrdne vaimuliku nälgimisega, eluks ajaks piimatoidule jäämisega Pauluse määratluse järgi. Beebilt ei saagi nõuda, et ta kiriku vajadustele ja töödele õla alla paneks.
Aga sellisele tasemele jääb suurem osa uuemal ajal kiriku juurde tulnuid. Ääretult kahju on vanadest inimestest, kelle elu loomulik osa on pühapäevane kirikuskäik, kuid kelle tervis seda enam ei võimalda.
Palume siis ja töötame selles suunas, et kõigist ristitud ja leeritatud lastest kasvaksid kirikute toel ristiinimesed täisea mõõtu mööda.
Evi Sepp
Amblast

Lõikusaeg Suure-Jaanis
Et oleks orelil seltsi ja mängijatel rõõmu muusikast, kuulajatest kõnelemata, käivitasime kevadel orelisuve projekti. Kutsusime nooditundjaid tegema tutvust kodukandi pillide kuningaga.
Vanuselist ülem- ega alampiiri polnud. Ettevõtmist pidas toetusväärseks ka Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp.
Nõnda siis oli soojadel suvekuudel kirik lahti ja orel valmis mängima. Võimalust kasutas kokku viis inimest vanuses 8–40. Valisime jõukohase kava, kohtusime aeg-ajalt, õgvendasime õpitut, harjutasime jõudumööda. Äsjasel pühapäeval (19. septembril – toim.) andis kolm huvilist ülevaate oma saavutustest.
Kuulda oli, kuidas noored tulid toime närvipinge ja ärevusega. Orel kõlas uhkelt. Kuulsime palu klaveri- ja orelirepertuaarist. Vastavalt kasvule ja kogemusepagasile oli Teele ja Vahuri jaoks orelile seatud klaverilugusid ning noor mängija Kadri suutis heal tasemel omandada väikese prelüüdi ja fuuga kõigi algajate organistide raudvarast.
Õhtupoolik lõppes kohaliku organisti mängitud näidetega mitme ajastu ning raskusastme orelimuusikast ja üleskutsega jätkata alustatut.  
Täname Kultuurkapitali!
Merike Saaremets,
organist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)