Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tõese info jagamine on oluline

12.01.2022 | | Rubriik: Juhtkiri

Kolmekuningapäeval said Eesti riigile kuuluva energiaettevõtte kliendid eelmise kuu arve. Kogudused, kelle liikmeskond on väike ja suurte hoonete ülalpidamise kulud suured, ei tea tavapärasest 4–5 korda suuremate kulude puhul, kuidas selles olukorras toime tulla ja kelle poole pöörduda.

Riigile kuuluv ettevõte räägib ühte ja otsustajate ringis olevad poliitikud teist keelt. Inimesed on nõutud ja niigi polariseerunud ühiskond ilmutab rahulolematuse märke. 

See elust enesest toodud näide ilmestab seda, kui oluline on tõese informatsiooni jagamine ja selgitamine nende poolt, kes on selleks kutsutud ja seatud. Kui sõnumid on vastuolulised ja tegelikust elust võõrdunud, ei tekita see inimestes usaldust, vaid hoopis võõrandumist. Lõpptulemusena ei võida sellest olukorrast keegi.

Kiriku Issand on meid kutsunud ja läkitanud kuulutama evangeeliumi kogu loodule. Iga uus põlvkond peab endalt küsima, kuidas saan mina ja minu kogudus seda teha parimal moel. Igal ajal on omad väljakutsed ning üheks nüüdisaja tunnuseks on informatsiooni paljusus. Kuidas leida tohutust info hulgast seda õiget ja mil moel oma sõnumit teha kuuldavaks? Kahe nädala pärast kogunev vaimulike konverentsi meedia töötuba kutsub meie kiriku vaimulikke kaasa mõtlema järgmistele küsimustele. Kes on kiriku kõneisik – kas selleks on iga koguduse õpetaja või selleks ametisse kutsutud isikud? Kes tagab selle, et kiriku sõnum ühiskonnale on mõistetav viisil, mis ei killusta kirikut ja ühiskonda, vaid on ülesehitav ja positiivseid arenguid toetav?

Evangeelse kiriku olemuses on olla oma sõnumites mitte enesesse tõmbunud, vaid ühiskonna ja inimeste suhtes avatud. Kirik ja vaimulikud on seda teinud ka praegusest palju hullemates oludes.

Viimases Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus on avaldatud kunstnik Eerik Haameri kirjavahetus oma venna Harri abikaasa Maimuga. Eerik kirjutab: „Mõtlen sageli Harrile ja ta usule ja selle üliinimlikule järjekindlusele, et ta ometigi jaksas Siberi ületada [—] Kui sind alandatakse elajaks, pekstakse ja sõimatakse lõpmatuseni, et sa jaksad siis veel edasi uskuda Jumala armusse nagu Harri seda tegi, on minule senini täiesti arusaamatu.“

Ka aegadel, mil kirik ja vaimulikud ei ole saanud oma sõnumit avalikult väljendada, on nad kõnelnud ja tunnistanud seda oma eluga. Surve tingimustes tuleb keskenduda kõige olulisemale, aga headel aegadel räägitakse nii kirikus kui ühiskonnas asjadest ka erinevate vaatenurkade kaudu. See ei tähenda seda, nagu me ei oleks põhilises sama meelt. Rääkimise kõrval on veelgi olulisem kuulamine. Kirik ja vaimulikkond ei peaks omavahelisi arutelusid pidama niivõrd avalikkuse ees, vaid isekeskis, kas nelja silma all või siis rohkemate inimestega nagu koguduse täiskogu ja nõukogu tasandil ning vaimulike puhul konverentsi või kirikukogu tasandil. Üksnes ühises ruumis toimuv arutelu loob eelduse üksteise arvamusest lugupidavale suhtumisele.

Me ei peaks niipaju muretsema selle pärast, mida teised teevad või arvavad, vaid selle pärast, mida meie saame teha, et anda nii oma sõnade kui tegudega tunnistust Jumalast ja tema andidest. Kui kasutada selle nädala juhtsalmi, on selleks kutsutud kõik Jumala lapsed, keda Jumala Vaim juhib (Rm 8:14). 

Iga kristlane saab seda teha talle omaste andidega ühiseks kasuks oma töö- ja elukohas, iga vaimulik oma koguduses ja kogukonnas ning piiskopid ja peapiiskop kirikus ja ühiskonnas. Keegi ei peaks kandma vastutuskoormat üksinda, sest see ei ole rammumehe võistlus, kus üks näeb vaeva ja teised elavad kas siis häälekalt või vaikimisi kaasa. Kui vaimulik tunnistab oma usust, tundub see loomulik, aga võib ka arvata, et ta teeb seda lähtuvalt oma ametist. Kui aga igaüks meist teeks seda vähemalt kord päevas, kas oma sõnade või tegudega, suudaks see mõjutada ühiskonda laiemalt. 

Keegi ei peaks jääma oma rõõmu või murega üksi. Saame seda jagada omavahel ja kogudused saavad kanda teineteist palves nii, nagu see võimalus on loodud ka alanud aastal. Kui kogudused on mures, kuidas tasuda üle jõu käivaid elektriarveid, aitab ka teadmine, et selles olukorras püüab parimat lahendust leida ühiseks kasuks ka kiriku juhtkond, aga unustada ei saa ennekõike seda, et Kõigekõrgem kannab hoolt omade eest.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

assessor

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)