Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tõelised ja näilised vajadused

01.04.2003 | | Rubriik: Jutlus

Markuse 10:35–45
Paarkümmend aastat tagasi vändati film, mille peategelaseks oli Rooma paavst. Ta kurtis, et on jäänud oma karjast väga kaugele ega tea enam suurt midagi tavaliste inimeste elust. Koguduse preestrina oli tal olnud palju rohkem aega ja võimalusi inimeste igapäevaelust osa võtta. Paavstina ei suutnud ta seda enam teha ja selline olukord ei meeldinud talle.
Imekombel läks aga paavsti soov olla rahvale lähemal ühel päeval täide. Ta jäi äkki juhuslikult väljapoole Vatikani lukku pandud väravaid. Oma suureks üllatuseks avastas ta nüüd, et ükski mööduja ei teinud temast väljagi, ristimärgi tegemisest rääkimata. Keegi ei tundnud teda ära, sest tal olid seljas tavalised tänavariided. Paavst otsustas ootamatult avanenud võimaluse ära kasutada ja täita oma ammuse igatsuse.
Ta läks ühte külla, kus parasjagu polnud preestrit ja hakkas külavaimulikuna kogudust teenima. Edasi kujunes filmi sündmustik põnevaks seikluseks. Üsna varsti tuli külapreester-paavstil tegemist teha asjade ning olukordadega, mida ta ei olnud osanud oodata. Ta hakkas võitlema kurikaeltega, kes külarahva elu ohtu seadsid. Oma eluga riskides päästis ta viimaks oma karja kiskjate käest.
Siis pidi ta tagasi Vatikani kiirustama, et pidada oma iga-aastane Suure Reede jutlus püha Peetruse väljakul. Paavst jõudis sinna täpselt parajaks ajaks ning esimest korda üle pika aja tundis ta oma sõnades jälle veendumust ning väge. Tema jutluse jõud ei lähtunud aga tema ametist ega ametirüüst, vaid kogemusest, mille ta oli saanud külarahva vaenlastega võideldes ning kurjale vastu astudes, pannes oma elu kaalule. Ühtlasi avastas ta, et elu Vatikani müüride vahel oli palju kergem, kuid ka üksluisem võrreldes külapreestri ametiga.
Mõtlesin sellele loole möödunud nädalal reisides Lancasteri maakonda Pennsylvanias. Seal elab rahvakild, keda kutsutakse amišideks. Ise nimetavad nad endid `lihtsateks inimesteks’. See on mennoniitide usulahk, kes kunagi ammu rändas Uude Maailma tagakiusamiste eest endisel kodumaal Šveitsis.
Siin elades on nad püüdlikult säilitanud oma kombed ja eluviisi täpselt samasugusena, nagu need olid üle kolmesaja aasta tagasi. Nad ei kasuta elektrit ega autosid, ei vaata televiisorit ega kuula raadiot. Nad sõidavad ning harivad oma põlde hobustega, kannavad lihtsaid ühevärvilisi omatehtud rõivaid.
Nad ei ole kaugeltki vaesed – nende talud on suured ja ilusad, perekonnad suured ja kindlad ning nad tulevad hästi toime ilma riikliku sotsiaalkindlustuse ning koolisüsteemita. Igas peres kasvab kümme-kaksteist last. Laia maailma lahkub neist suureks saades ainult umbes iga kümnes. Vahel on neid põllul töötamas või teel autode vahel hobustega sõitmas nähes lausa raske oma silmi uskuda. Nad elavad keset kõrgtehnoloogiast küllastunud ja konkurentsivõitluses rabelevat ühiskonda. Neid sõidetakse vaatama isegi väga pika maa tagant.
Kuivõrd nende eluviis on Jumalale meelepäraseks eluks kõige õigem ja parem, on täiesti omaette küsimus. Oma eluviisiga on nad aga ilmselgelt prohveteiks ja apostleiks oma kaasaegsetele (kui mitte enamat), seades küsimärgi alla meie näilised vajadused ning väärtused.
Siin maailmas varitseb meid kogu aeg oht muutuda oma au või asjade orjaks. Ükskõik milline vahend, olgu siis võim või vara, võib kergesti muutuda omaette eesmärgiks. Siis saab sellest väga julm orjapidaja, kes röövib kõik, mida pakkuda lubas – nii õnne kui ka hingerahu.
See oli tõsine oht ka Jeesuse jüngritele, kes oma õpetajalt enesele aujärge küsisid. Jeesus hoiatas neid inimliku suuruse taotlemise eest ja soovitas neil hoopis teiste teenijaiks saada. Jeesus teadis, et inimliku au ja lugupidamise taotlemise teelt on väga raske, kui mitte võimatu, lihtsate rõõmude juurde tagasi pöörduda. Kui me kord maailma libekeelseid lubadusi kuulama jääme, uskudes, et õnn tuleb kõrgele kohale jõudes, oleme tegelikult juba astumas esimest sammu õnnetuse teel.
Jeesus ütleb, et see, kes tahab olla suur, olgu teiste teenija, ja see, kes tahab olla teiste ülem, olgu kõikide ori. Ta kutsub meid käima koos temaga ja tema järel. Nagu Vatikani väravatest välja läinud filmi-paavst, on ka Jeesus ise tavainimeste hulka tulnud, jättes maha oma au ja suuruse.
Ta on tulnud meie hulka, et näha, milliste valikute ees me päevast päeva oleme. Ta on tundnud samu hirme ja kahtlusi, mis meid päevast teise taga ajavad, võidelnud meie võitlusi ja näinud meie nõrkusi. Ta ei ole aga kunagi alla andnud ega üheski lahingus hingevaenlasega kaotajaks jäänud. Seetõttu pole meil mõtet otsida rahu ja kindlustunnet mitte oma suurusest või saavutustest, vaid Issandalt, kes on meie Õnnistegija. Tema juhib meid kui hea karjane ja tema võit on ka meie võit. Aamen.
Heino Nurk, E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)