Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tõeline tuluallikas

30.05.2018 | | Rubriik: Jutlus

Jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! 1Tm 6:6–12
Nii mõnigi ihkab oma ellu rohkelt maist, materiaalset vara, lootes seeläbi leida õnne ja enesega rahulolu. Kuid tajun hästi, kui vähe on neid asju, mida võib pidada tõeliseks aardeks. Tervis annab aastatega järele. Tehnika vananeb ruttu ja kõikvõimalike vidinate puhul, mis täna maksavad mitu kuupalka, tuleb mõne aja pärast juba peale maksta, et neist lahti saada.
Aare tähendab aga suurt varandust, mille väärtus ajaga mitte ei kahane, vaid kasvab. Paljud inimesed teavad sõnu tehes hästi, mis on elu tõelised väärtused. Tihti räägitakse, kui oluline on olla oma lähedastega, jätta oma elust jälg ehk märk maha. Kõneldakse ka usust Jumalasse. Kui aga jõutakse tegudeni, siis kipuvad need püsiväärtused asenduma palju argisemate ja kaduvamate väärtustega – raha ja asjade ehk maise varandusega.
2. pühapäev pärast nelipüha juhib meid märkama erinevust kaduvate maiste rikkuste ning kadumatute taevaste aarete vahel. „Kus su aare on, seal on ka su süda,“ tõdeb Issand mäejutluses ning me teeme hästi, kui küsime aeg-ajalt endaltki, mille ümber meie mõtted ja sisemaailm keerlevad, sest erinevad puud kannavad erinevat vilja. Nõnda loen esimesest laulust: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja kannab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.“ (Ps 1:1–3) Jah, taim, mis pole valguse poole pööratud, närbub.
Rajades oma elu, lootused ja unistused kaduvatele asjadele – olgu need siis ainelised varad, positsioon või reputatsioon inimeste hulgas, tervis vmt –, seab inimene end juba ette valmis kurvastuseks. Sest varem või hiljem tuleb tal siis kõigest tema jaoks olulisest lahkuda. „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle,“ ütleb Issand ning jätkab: „Mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.“ (Mt 16: 25–27)
Neis sõnades on peidus kristliku elu ja usu paradoks. Üheltpoolt on kristliku usu keskmes evangeeliumi kuulutus sellest, et Jumal on meid Kristuses Jeesuses lunastanud patust, surmast ja kuradi meelevallast. Tema rist on meie elu. Tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Tema on meie õiguseks viimsel kohtupäeval. Piltlikult öeldes, kui Peetrus meilt taevaväraval küsib: mis õigusega sina siia sisse tahad pääseda – kas tõesti oled nii tubli inimene olnud? Siis tuleb meil tunnistada: ei ole – palju on jäänud tegemata ja mõndagi on läinud nihu, kuid Kristuse surma ja ülestõusmise pärast, mis ristimises mullegi osaks on antud, on mul ometigi õigus siia sisse saada ja igavesti Jumalaga jääda.
Teisalt: Issand tasub igaühele tema tegusid mööda. Evangeeliumi tõde on ka see, et usk ilma tegudeta on surnud. Ei saa olla ristiinimene ainult sõnades. Ei ole võimalik ühtaegu armastada Jumalat ja samas olla ükskõikne oma ligimeste suhtes. Jah, alati ei ole meil võimalik aidata. Alati ei ole võimalik võita eneses laiskust, enesekesksust, argust ja muid pahesid. Kuid ristiinimeseks olemine tähendab püüdu päev-päevalt aina enam Kristuse sarnasemaks saada ja elada nõnda, et siis, kui Peetrusega oled kaubale saanud, seistes Issanda ees kohtupäeval, oleks võimalikult vähe seda, mille pärast häbi ja piinlikkust tunda, palju aga seda, mille üle rõõmustada – tegusid, mis meiega kaasa tulevad, nagu pühakiri ütleb (Ilmutuse 14:13).
Püha Pauluse esimesest kirjast Timoteosele võetud tekstiga alustasin ning samast võetud kirjakohaga ka lõpetan: „Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde, siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi, lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika.
Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.“ (1Tm 6:3–6) Aamen.

Pärnamägi1

 

 

 

 

Jaak Pärnamägi,
Põlva koguduse abiõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)