Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tõeline sisu pole kadunud

02.01.2013 | | Rubriik: Kolumn

Paar tundi enne maailmalõppu seisan ligi 750 isamaale truudust tõotanud sõduri ees ning püüan pakasest kangeks hangunud suud liigutades öelda nendele noortele meestele midagi aatelist ning püha.
Mõtted ning emotsioonid on hardaks muutunud juba hümni ajal, mis madalhäälselt kõmisedes mööda külmunud riviplatsi laiali valgub. Päikest ei ole, aga taevas on endiselt omal kohal ja pilved – otsekui teadlikult lohakalt sügavsinisele lõuendile puistatud. Kõik on paigas, kõik toimib. Isegi saabastesse mitme sokikihi sisse pakitud jalad säilitavad roosa elurõõmu. Isegi maailmalõpp ei saabunud. Jälle.
Heidan veel korraks härmas ripsmetega raamitud pilgu sügavsinisele lõuendile ning tõden, et tõepoolest, kõik ongi ju reeglina alati paigas, ainult me ise kaldume selle korrapära keskel vahel vähe nihkesse …
Seda kogen erakordse selgusega paar tundi hiljem kohalikku kaubanduskeskust külastades. Aga ei, ma ei taha siinkohal hakata rääkima meeletust tarbimisest ja sellest, kuidas pühad on muutnud inimesed rõvedateks ostuhulludeks, kes ei saa enam aru, mis on püha.
Kuigi seekord otsustan jätta kaubanduskeskuse ja sooritada oma hilise jõululaua ostud kohalikust külapoest, tunnen kummastavat soojust südames. Mõelda vaid, kogu see inimmass valmistub õdusaks jõuluõhtuks, suur osa sellest massist plaanib ka kirikusse minna ja ehkki see mass näib õige kergelt närviline, kumab ta silmis siiski rõõm ning ärevus: tahtmine midagi anda, tahtmine midagi teha, tahtmine kuuluda ühte.
Jah, kõik need emotsioonid moodustavad mingi üleüldise värvilise ning käratseva segapuntra, mis ajab meie argipäeva tavapärastest rööbastest nihkesse.
Aga see nihkesolemine ongi ju vahelduseks kuidagi nii tore. Sama tore kui mõnedel massidel uskuda maailmalõppu ning siis omakorda tunda massilist kergendust, et see möödus inimkonda puutumata. Sama tore kui kuulda noorte sõdurite truudusetõotust ning uskuda meie vaba ringlemise jätku sügavsinise lõuendi all.
Minu meelest ei saa öelda, et inimesed ei mõista enam pühaduse sisu, ei oska enam hinnata jõulude sügavaimat mõtet ning leiavad talve kõige pimedamatel päevadel lihtsalt hea põhjuse enda täis kaanimiseks ja kolesterooli toitmiseks.
Igal ajastul on oma nägu, iga ajastu väljendab pühadust omal viisil. Aga tõeline sisu pole ju kunagi kusagile kadunud, hoolimata sellest, et inimkond ja noorus on aegade algusest peale «hukas» olnud. Ja hoolimata selles, et inimkond on aegade algusest peale pidanud võitlema selle eest, et endas seda pühadust elavana hoida.
Minu pühad möödusid matkates või lugedes. Võtan kätte raamatu, mis juba nädalaid on avamist oodanud ning mille sain pühendusega otse autorilt. Priit Silla meenutusteromaan «Tõe karvane pool» paneb lugeja rändama ajas, kus kõik on inimese jaoks juba liiga nihkes, võiks öelda pigem: nõnda kreenis, et maailmalõpp oleks siinkohal vaid tõeline lunastus ja pääsemine.
Ja seal on üks lõik meie kaasmaalastest mitte just eriti kaugest minevikust ning nende rõõmudest:
Kord impeeriumi suurpüha ajal anti igale istujale saiakukkel. See hoiti Kristuse sünnipäevaks, sest oldi ju kui mitte kristlased, siis algkristlased vähemasti. Kõhus näris nii, et saiakest oli valus vaadatagi, pidi käe silme ette panema nagu ereda päikese puhul, kuid alles ta hoiti. Pühal ööl lasti saiake käiku: lõhna tal enam ei olnud, kivikõvaks oli ta saanud, kuid kõhtu ta kadus …
Kui meil pole midagi, siis tunneme rõõmu sellest vähesest, mis meil on. Kui meil on palju, siis tunneme rõõmu sellest, mida saame endale lubada või mis on meile kõige olulisem. Ja minu meelest on kõige olulisem meil siiski veel olemas – see kõige tähtsam, mis tegelikku maailmalõppu aina kaugemale edasi lükkab: tahe tunda rõõmu, tahe kuuluda ühte, tahe näha iga ilmaga ja igasugustes värvitoonides vaba taevast oma pea kohal …
Hetkel, mil meie hümn madalalt kõmisedes mööda riviplatsi laiali valgub ning jalataldade kaudu südameid puudutab, mahub pähe vaid üks mõte: maailmalõpp ei saabu siis, kui maakera sisemus plahvatab või tulnukad tulevad meid vallutama, vaid saabub tolsamal hetkel, mil kõikide inimeste südameist hajub viimanegi kübe pühadust ning rõõmu.
Seda hetke aga, ma usun, annab veel päris kaua oodata.

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)