Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tõde, kes elab meie keskel

03.02.2009 | | Rubriik: Kolumn

Üks meie usuteadlaste auväärsetest õpetajatest on vahel üliõpilastelt küsinud, milles on erinevus filosoofi ja teoloogi vahel. Muigamisi on ta ise pildikeelt kasutades öelnud vastuseks: mõlemad püüavad pimedas toas lindu, kuid teoloog väidab, et see on tal juba käes. Nali naljaks, kuid nagu sellistes lugudes ikka, on ka siin midagi väga olulist öeldud nii tõe kui selle otsijate kohta.
Esiteks seda, et tõde ei ole midagi, mis seisab paigal ja ootab üleskorjamist või kinnivõtmist. Teiseks aga ka seda, et sellele vaatamata tahavad inimesed siiski olla tõe hoidjad ja valitsejad. Kui tõde oleks miski, mida me saame käsutada ja kinni hoida, saaksime seda kujundada oma tahtmist mööda, kasutada oma eesmärkide saavutamise huvides. Sellist tõde saaks tarvitada oma huvide kaitseks ja oma vaenlaste ründamiseks.
Tõde oleks kui tööriist, mis on meie oma ning teenib meid. Sellist suhtumist on ajast aega leidunud ka usuinimeste ning isegi usuteadlaste ja usujuhtide hulgas. Nii tundub olevat kindlam ja lihtsam. Paraku jätab selline tõele lähenemine otsijad varem või hiljem hätta ning põhjustab pahandust ja pingeid. Tõe asemele astuvad isiklikud või erakondlikud huvid.
Tõde on isiklik, kuid mitte kellegi isiklik asi, vaid isik, kes elab meie keskel. Tõde on ise elus. Tõde pole miski, vaid keegi, kes meid isiklikult puudutab ja haarab, nii et meist saavad tema teenijad ja tööriistad. Tõde ei ole kehtestatud seadustes ega kirjutatud kordades, isegi mitte jumalateenistuse pidamise korras ega kirikuseaduses. Tõde ei avaldu riietes, mida vaimulik kannab, nagu mitte ka autos, millega ta sõidab.
Kuigi tõde ei ole kellegi isiklik asi, ilmub ta siiski üksnes isiklikult. Tõde tuleb esile inimeste hulgas ja inimeste kaudu, mistõttu tema väljendusviisid on alati isikupärased. Tal on inimese nägu ja tegu, ta on inimeste olemises ja käitumises, suhetes ja suhtumistes, hoiakutes ja hinnangutes. Tõde on elus ja ilmub inimeste kõigis eluavaldustes. Seepärast on inimese isikupära surumine mingisse vormi, mis kehtib kõigile ühtviisi, ebainimlik ja tõevaenulik tegevus. Seda tegid palju möödunud sajandi totalitaarsed riigid ja jätkavad selle sajandi terroristid, kes oma tehtud seaduste järgi kõigi üle otsustavad.
Tõde, mis on sügavalt isiklik, on samas ka ühine. Ta ei ole kellegi ainuomand, vaid kutsub kõiki. Ainult isiklikult kogetut on mõtet kuulutada kõikidele. «Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt» (Lk 12:3). Karl Rogersilt, möödunud sajandi ühelt mõjukamalt mehelt hingeravi alal, pärineb lause: «Mida isiklikum, seda üldisem.» Jagatud kogemus ühendab inimesi enam kui miski muu maailmas.
Tõde on nii isiklik kui ühine, sest meil kellelgi pole ainuõigust tõe üle ja me vajame teiste isiklikku tõekogemust sama palju nagu teised meie oma. Jagatud isiklikud kogemused aitavad meil paremini mõista tõde enda kohta ja aru saada üksteisest. Oma kogemuste jagamise abil jõuame üksteisele ligemale, nii et me ei näe endi ümber enam ainult vaenlasi ja võistlejaid, vaid kogeme ühiselt tõde, kes elab meie keskel.


Heino Nurk

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)