Tobiase ümbermatmisest 14 aastat hiljem

29. mail möödus Hiiumaalt pärit
suurkuju, helilooja Rudolf Tobiase sünnist 133 aastat. Tobiase kujunemisest,
õpingutest ja tegutsemisest muusikuna nii Eestis, Peterburis kui ka Saksamaal
on võimalus mitmelt poolt teavet saada. Vähem teada on suure muusiku põrmu
teekond vanemate hauaplatsi kõrvale Kullamaa kalmistule.

1992. aastal kevadel sai Eesti
kultuuriministeerium Saksamaalt teate, et meie suurkuju Rudolf Tobiase haud
läheb Berliini Wilmersdorfi kalmistul likvideerimisele. Tegutseda tuli väga
kiiresti, sest Saksamaal ei lubata suvel hauda avada. Ja sügisel pidi hauakoha asemel
olema juba muruplats või uus matusekoht.

«Rudolf Tobiase kojutoomise ja ümbermatmise
plaan oli sellega käivitunud,» meenutas toonane kultuuriministeeriumi muusika-
ja teatriosakonna juhataja Jüri Trei.

«Saime teate Tobiase haua likvideerimise
plaanist ka helilooja omastelt. Põrmu Eestisse toomisega tuli toimetada väga
kiiresti, sest väljakaevamine pidi toimuma hiljemalt mais,» selgitas Trei.
«Kartsime saksa bürokraatiat, kus nõutakse iga paberit ja dokumenti väga
täpselt. Tuli kiiresti välja selgitada, mida täpselt ümbermatmise
korraldamiseks vaja on ja mismoodi peab käituma.»

Praegu välisministeeriumi nõunikuna töötav
Jüri Trei meenutas aega, mil tuli tegutseda. «See oli aeg, kui kaks Saksamaad
ühinesid. Eestis asendus 20. juunil Vene rubla Eesti krooniga,» rääkis ta.
«Saksamaaga oli telefonitsi peaaegu võimatu ühendust saada. Sedagi ainult öösel
ja hea õnne korral. Aga meil oli väga kiire,» selgitas Trei.

«Esmalt palusime Kullamaa kogudust, et nad
koostaksid kirja, kus on tõendatud, et Kullamaa kalmistule on maetud Tobiase
vanemad ning kogudus ei ole helilooja ümbermatmise vastu vanemate kõrvale,»
näitas Trei Kullamaa koguduse juhatuse 31. märtsil 1992. aastal saadetud kirja.

«Saime vahepeal ühenduse Tobiase tütrega,
kes sõitis Ameerikast Saksamaale, et ümbermatmise asju ajada. Siis aga juhtus
midagi ootamatut: Helen Tobias-Duesberg, kelle sünniaastaks on 1919, kukkus
kalmistul haudade vahel liikudes. Ta viidi tagasi oma koju Ameerikasse. Läks
aega, kui sellest üldse teada saime,» meenutas Jüri Trei.

«Meil oli vaja oma inimest, kes aitaks neid
asju koos suursaadikuga seal edasi ajada. Nii tuli appi meie teine suurmees,
helilooja Arvo Pärt, kes elas sel ajal Berliinis. Samuti tema abikaasa. Paraku
saime nendega telefonitsi rääkida vaid öösel, umbes kella kahe paiku, kuid
Pärdid olid erakordselt abivalmid ja mõistvad,» selgitas Trei.

«Eestis pidime samal ajal hakkama
korraldama Tobiase põrmu vastuvõtmist. Tahtsime seda teha nagu kohane ja
korraldada kontserdi, kus esitataks tema suurteost «Joonase lähetamine».
Selleks tuli leida lisaraha ja paluda neid kollektiive, kes olid seda varem
teinud. Appi tuli Tallinna linn. Paraku polnud kõik kollektiivid ministeeriumi
kiire tegutsemisega valmis kaasa minema. Selleks tuli omakorda pidada
läbirääkimisi ja neid veenda,» meenutas omaaegne kultuuriministeeriumi ametnik.

«Saatsime põrmu väljakaevamise palve
kalmistu juhatajale härra Lucasele, kuid vastust ei saanud. Kirjutasin siis
Pärdile ja dubleerisin Lucasele saadetud kirja. Pärt pidi kohapeal selgitama,
kas põrm on võimalik Eestisse toimetada 31. maiks või mitte, sest sellest
olenes kontserdi toimumise aeg,» jutustas Jüri Trei.

«Pöördusime ka suursaadik Tiit Matsulevitši
poole, selgitamaks, kas Saksamaal on üldse dokumendid kätte saadud, kas ja
millal Tobiase maised jäänused välja kaevatakse. Umbes nädal enne põrmu
väljakaevamist saime suursaadikult faksi, kus ta selgitas, millal ja mismoodi
kõik toimub.

Kontserdi toimumise ja ümbermatmise aja
pidime edasi lükkama, sest me ei saanud kindlad olla Aerofloti lennuliinide
peale. Pidime jätma varuaega,» meenutas Trei.

Rudolf Tobiase põrm kaevati Berliinis välja
29. mail ja toimetati kohe edasi Frankfurti, kus suursaadik juba põrmuga
isiklikult edasi tegeles. Järgmisel päeval, laupäeval, 30. mail toimetas
suursaadik põrmu lennukile, mis jõudis Tallinnasse kell 13.30. 

Eestis oli vaja leida koht, kuhu põrm nii
kauaks hoiule panna, kuni toimub matus.

«See pidi olema piisavalt väärikas ja samal
ajal jahe ruum. Leidsime selle teatri- ja muusikamuuseumist. Nende Müürivahe tänava
hoonel on torn, kuhu põrmu mõneks päevaks asetasime,» rääkis Jüri Trei.

Veel meenutas Jüri Trei ümbermatmisega
seotud toredat episoodi. Rudolf Tobiase haual oli suur kivirist. Seda lennukiga
Saksamaalt ära tuua olnuks kulukas ja vaevaline. Samal ajal sõitis aga
Saksamaale külalisetendusi andma Vanemuise teater.

«Helistasin Vanemuise teatri direktorile
Enn Tonkale ja palusin, et nende rekvisiitide auto surnuaialt läbi käiks ja
rist auto peale tõstetaks,» muheles Trei. «Ega niisama lihtsalt seda teha poleks
tohtinud, aga lootsime, et rekvisiitide autot piiril läbi ei otsita. Või
vähemasti ei märgata, et tegu pole rekvisiidiga. Ja vanemuislased selle risti
ka Läänemaale ära tõid. Rist jõudis vist isegi õigeks ajaks,» ei olnud Trei oma
mälus päris kindel.

«Mõtlen tänutundega kõigile nendele
inimestele, kes Rudolf Tobiase põrmu kojutoomisele kaasa aitasid. Eriti Arvo
Pärdile ja tema abikaasale, suursaadikule, Kullamaa kogudusele ning
muinsuskaitsjatele ja kõigile õnnestunud kontserdil osalejaile. See oli mitmes
mõttes keeruline ettevõtmine, kuid kontserdiga seonduvaid asjaolusid mäletavad
muusikud paremini,» ütles Trei.

Suurest kontserdist 31. mail, kus kanti
ette «Joonase lähetamine», tegi ülekande Eesti Televisioon. Tobiase
matusetalitus toimus Kullamaa kalmistul 7. juunil 1992. aastal, mille viis läbi
hilisem peapiiskop Jaan Kiivit. Suur helilooja oli koju jõudnud.

Kadri Pulk