Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tippspordist vabad paigad

30.06.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Tundub, et kogu Euroopat hakkab õhtuti kella kümne paiku valitsema jalgpall. Näiteks märkasin tänavusel Treffneri kooli lõpuõhtul valvuri juures kogunemist, mis esmapilgul tundus alternatiivse peona. Siis selgus, et oldi kogunenud jälgima Rootsi-Taani jalgpallimatshi. Tänu enamikule meelepärase resultaadiga lõppenud mängule sai ka pidu uut hoogu juurde. Ometi on tippspordi juures paljugi, mis sunnib ettevaatusele. Näiteks teatas Vatikan eelmise nädala lõpus, et sportlastele makstavad tohutud palgad õõnestavad spordi vaimsust, mis peaks edendama kultuuridevahelist mõistmist ja vaimset heaolu.
Piiblis kõneldakse mängimisest enamasti pillimängu kontekstis. Aga mainitakse ka sõjamänge, lastemänge, ringmängu. Peale sõjamängu pole see kunagi agressiivne tegevus, vaid ikka suunatud Jumala kiitmisele.
Kas kuidagi võiks vähendada ka jalgpalli agressiivsust? Hiljuti võis ETVst vaadata filmi Tiibeti jalgpallimeeskonnast. Vihast võitlust püüti seal ületada budistidele omasel leebel moel. Veelgi sõbralikumat lahendust kirjeldas Bengt Danielsson oma raamatus «Õnnelik saar». Vaikses ookeanis asuva Raroia saare jalgpallikommete kohaselt lõpevad kõik mängud viigiga. Kui üks võistkond läheb juhtima, läheb sealt üks võistleja vastasmeeskonna poolele ning varsti on viigiseis taas jalule seatud.
Kahjuks valitseb maailmas siiski tippspordilik mentaliteet ja seda mitte ainult pallimurul. Üheks parimaks näiteks võistluslikkuse domineerimisest on hiljutised riigieksamite tulemused, kus numbrite alusel koole, õpilasi ja õpetajaid reastatakse ning hiljem neisse vastavalt ka suhtutakse.
Urmas Petti annab oma mõne aasta vanuses artiklis «Saavutuste sund» tippspordi laiemasse konteksti, kuidas see mõttelaad levis keskaegse askeetluse ideaalina ning sellest vabaneti reformatsiooni sõnumiga. Ta kirjutab: «Keskaja inimese viimseks eesmärgiks ja sihiks oli lunastus, igavene elu, õigeksmõist Jumala poolt. Selle eesmärgi saavutamiseks pidi inimene tegema Jumalaga koostööd, seda ei kingitud talle niisama. Ent inimese võimeid ja võimalusi selleks tööks nähti piiratutena. Neid pidi seetõttu maksimaalselt ära kasutama. Askeesist, kontsentratsioonist olulisele, pühendumisest sõltus saavutuslikkus, sõltus edu viimse eesmärgi saavutamisel. Loomulikult põhjustas see inimestes pingeid ning stressi, kuna iialgi ei võinud kindel olla, kas pingutused olid tõepoolest piisavad olnud. Reformatoorset sõnumit on selles kontekstis mõistetud ka kui vabanemist saavutuslikkuse, efektiivsuse, askeesi sunnist. See oli vabanemine, kui deklareeriti, et inimese igavene saatus, teisisõnu tema väärtus Jumala silmis, tema absoluutne, lõplik väärtus on sõltumatu toimimise efektiivsusest.»
Tippsportlikust mentaliteedist vabad paigad on sageli eriliselt mõnusad. Mulle tundub, et suviti peaks nende leidmine Eestis siiski võimalik olema.

Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)