Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tiit Salumäe: kui sajab, võta vihmavari, aga ära süüdista teisi!

08.08.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Aasta eurooplase tiitli pälvinud piiskop Tiit Salumäe (keskel) koos Eesti Euroopa Liikumise nõukogu liikmete Tõnu Karu (vasakul) ja Tunne Kelamiga.Sirje Semm

Haapsalu koguduse õpetaja piiskop Tiit Salumäe pälvis aasta eurooplase tiitli. Sellega tunnustas Eesti Euroopa Liikumine Tiit Salumäe tööd reformatsiooni 500. aasta mõtestamisel ja organiseerimisel.

Eesti Euroopa Liikumise president Riivo Sinijärv tõstis esile piiskop Salumäe aastatepikkust tööd konfessioonide koostöö arendamisel nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Piiskopina juhib Salumäe Lääne, Järva ja Viru praostkonna kõrval ka Euroopa ja Venemaa eestikeelse diasporaa tegevust. Ta on teeninud väliseesti kogudusi USAs, Kanadas, Peterburi Jaani kirikus, Ülem-Suetukis Krasnojarski krais, Inglismaal ja Saksamaal. Ta asutas Välis-Eesti peapiiskopi Konrad Veemi soovitusel Soomes eestikeelse kogudusetöö ja on hoidnud sidet 1980. aastate lõpust.
Sinijärv nimetas veel Salumäe juhtimisel korraldatud oikumeenilist Eesti, Läti ja Leedu kirikute tänujumalateenistust Brüsselis, millega tähistati nende riikide saja aasta juubelit.
Varem on aasta eurooplase tiitli saanud Eesti praegune president Kersti Kaljulaid, kirjanik Jaan Kross, poliitik Marju Lauristin jt. Eesti Euroopa Liikumine valib aasta eurooplast 2004. aastast. Euroopa Liikumine on kõikidele avatud Euroopa-meelne kodanikuühendus. Ühendus kuulub rahvusvahelise Euroopa Liikumise võrgustikku.
Tiit Salumäe andis Johannese Sõnumeile intervjuu selle suve esimesel päeval, 21. juunil. Rääkisime Eestist ja Euroopast, olevikust, minevikust ja tulevikust.

Oled Eestis esimene aasta eurooplaseks valitud kirikutegelane. Millega sa tähelepanu pälvisid?
Sellele küsimusele ei oska ma vastata. Otsus oli tõepoolest üllatav. Võib-olla jäin silma oma diasporaa-tegevusega. Ehk äratas tähelepanu ka Brüsselis peetud Eesti-Läti-Leedu riigi saja aasta sünnipäeva teenistus. Euroopa eestikeelsete koguduste teenimise korraldamine on minu vastutada. Olen Euroopa põhiväärtuste teemal sõna võtnud nii palju, kui see on võimalik olnud.

Mis on sinu meelest Euroopa põhiväärtused?
Euroopa väärtused on haridus, integratsioon, rahvuste õigused – need tulevad koos reformatsiooniga; vabadus ja võrdsus. Need on nii suured väärtused, et neid ei väära mitte ükski poliitiline liit.
Kaks asja tulebki lahus hoida: Euroopa ja Euroopa Liit – need ei ole üks ja seesama. Liidud tulevad ja lähevad, Euroopa on kestnud ja kestab edasi. Ma ei vastanda Euroopat ja Euroopa Liitu. Ma ei näe ka Euroopa Liidu ühes või teises aktis konkurenti Euroopa enda põhiväärtustele – neile, mis on ajaloo vältel kujundanud Euroopa. Euroopat on keskajal tugevalt kujundanud katoliku ja õigeusu mõju, üks idast, teine läänest. Muide, Haapsalu on Eestis kõige kauem, 300 aastat, olnud ühe keskaegse Euroopa kirikuriigi, Saare-Lääne piiskopkonna pealinn. Tallinn on olnud ajalooline hansalinn ja Vene tsaaririigi kreisilinn, aga pealinn on ta olnud ainult sada aastat.

Ent kas sind ei tee ettevaatlikuks Euroopa praegused suundumused, nt sooneutraalsus, poliitkorrektsus?
Selles, et moed ja kombed muutuvad, pole midagi uut. Nii Natsi-Saksamaal kui ka Nõukogude Venemaal oli perekonna kaotamine üks eesmärk. Sellised segased süsteemid ei püsi kaua. Muslimitel on oma arusaamine abielust. Hipiliikumise ajal olid kommuuniabielud, kõik mehed olid isad ja kõik naised emad. Keegi ei teadnud, kellest keegi pärineb.

Nii et sa ei muretse?
Muretseda ikka tuleb, aga paljalt tunnetest ja muretsemisest ei piisa. Kasu on sellest, mida me teeme. Ma ei usu, et olemuslikke asju saab muuta. Mees ei saa sünnitada ja naine ei saa meheta, vähemalt tema seemneta, järglasi. Nagu igal ristiinimesel, on ka minul põhjust olla nõudlik enda suhtes. Küsida endalt, kas ma teen seda, mida pean, ja kas mina olen selle koha peal, kus pean olema. Optimistlik peab olema teiste suhtes.

Milles võiksid eestlased sisserändajate küsimuses paremad olla?
Sisserändajate küsimuse puhul peame peeglisse vaatama. Valmistume 1944. aasta suurpõgenemise aastapäevaks septembris. Meie kiriku seinal on tahvel Läänemerel hukkunud vaimulike nimedega. Me ei tohi oma ajalugu unustada. Me ei tohi arvata, et meiega algab või lõpeb elu.
Mis Ameerikas omal ajal juhtus? Ameerikasse asujad tegid endale nõnda eluruumi, et tapsid ja küüditasid indiaanlased. See oli tohutu ülekohus, see võlg tuleb tagasi maksta. Kas see aeg on käes? Ma ei tea. Loviisa kirikuõpetaja rääkis, et neil oli pagulaste leerikursus ja et ta pole näinud nii motiveeritud õppijaid. Kui saadame kristlaseks pöördunud Aasia riikide inimesed koju, kus on teine religioon, siis tõenäoliselt nad tapetakse. Ka viimase sõja ajal välismaale põgenenud eestlastele öeldi pärast sõja lõppu, et minge tagasi, aga siis oli nende tulevik Siber.
Rahvaste liikumisi on ajaloos enne ka olnud. Kirikuinimesed Aafrikas ütlevad: tore, et tegite meile tehase, saime tööd, aga te tegite ka raudtee ja sadamad, viite kõik välja. Miks on sealne toodang nii odav? Sest kohalikele makstakse vähe palka. Mitte midagi makstes luuakse väärtusi ja viiakse need riigist välja. Sellest ülekohtust räägitakse vähe. Parema meelega räägitakse meeldivatel teemadel ja parem veel, kui leitakse ka süüdlased ja nad visatakse kividega surnuks.

Miks on inimesed praegu närvilised, umbusklikud, tigedad? Kas elu muutub liiga kiiresti, raske on kohaneda? Või on elu liiga hea ja igavus ajab nihelema?
Küllap üheks põhjuseks on egoism – mina ja maailm. Teisalt, mida uut meie elus siis sisuliselt nii väga on? Autod on kiiremad. Suhtleme internetis – mis selles põhimõtteliselt uut on? Piibel räägib: mida sosistatakse kõrva, seda kuulutatakse katuselt. Mitte midagi ei saa tagasi võtta – ei saa nüüd ega saanud tuhandeid aastaid tagasi. Piibel õpetab vastutustunnet, sest ühtegi tegu ei saa teha olematuks. Selles on lunastuse mõte. Kui kirikusse lähme, ütleme: „Mina, vaene patune inimene …“ Kui endasse vaatamine kaob, siis me muutume poliitikuteks. Me ei saa piiblitarkuse ja Kristuse hoiakute ning väärtuste vastu.

Mille põhjal sina oma seisukohad kujundad?
Eksegeetikale ja ajaloole tuginedes. Ja päris aus peab olema. Ühiskonnas räägitakse tihtilugu asjadest ainult teatud piirini, aga sellest palju head välja ei tule. Inimesed pannakse mõtlema teiste asjade peale, et nad teatud asju ei märkaks. Nõukogude propaganda oli sellele rajatud. Usuteaduse instituudist peale on mind õpetatud lugema neid asju, mis ei ole kirjas. Õpetati, et peab oskama nurga taha vaadata. Ka piibel õpetab, et kunst on näha nähtamatut, avalikku asja näha pole mingi kunst.
Ka minu amet kujundab mind. Toon näiteks oma homse päeva kava. Kell 9 hommikupalvus, siis minu lähima kaastöölise sünnipäev, seejärel prefektuuri armulauariistade õnnistamine, matus ja haiglas viibiva koguduseliikme külastamine. Need ei ole ebameeldivad ülesanded, ka matus mitte, sest see on lootuse ja usu talitus. Rääkimata haige külastusest ja haiglas armulaua andmisest. Need on emotsionaalsed ja jõudu andvad asjad.

Mõned, kes Eestist mujale lähevad, ütlevad, et Eesti on kuri ja rassistlik riik, et inimesest siin ei hoolita? Kas oled nõus?
Ma ei saa kinnitada, et meil on kuri ja rassistlik riik. Välismaal on ehk töökultuur parem, aga probleeme on igal pool. Meie pere lapsed on elanud nii Eestis kui ka mujal, ma ei näe neis haiglast viha Eesti vastu. Ka ei arva ma, et oleme vanast Euroopast mahajäänumad, pigem oleme neist ees. Väikesel kogukonnal on suure ees oma eelised: kiirem kohanemine, kiiremad arenguvõimalused. Eks igal maal ole oma probleemid. Mu vend elab Torontos ja ta räägib, et ka sealse eestlaskonna kohta öeldakse: kus on kaks eestlast, moodustavad nad kolm organisatsiooni.

Kas see on eestlastele omane joon?
Oleme ajalooliselt elanud kaunis üksinda. Eesti rahva ühendas alles ristiusk, enne olid üksikud perekonnad ja tülid nende vahel. Ristiusk ühendas eesti rahva, aga soov üksinda olla on säilinud, kaitstakse oma ruumi ja niipea, kui sellele oht tekib, ollakse sunnitud ennast kaitsma.

Mulle tundub, et vanas Euroopas on heatahtlikkust rohkem.
Eks seal ole ka rohkem ristiusku. Meie ignorantsus on ateistliku propaganda tagajärg: elu pühadus võetakse ära, inimeses nähakse töölooma või linnukest, kes sulle laulukest ütleb.

Millise tuleviku suunas Euroopa liigub?
Muudatused on olnud suured. Riigid on pärast viimast sõda varemeist üles ehitatud. Uued põlvkonnad on peale kasvanud. Meil on nüüd liikumisvabadus. Noorem põlv ei teagi, et alles olid piiritsoonid, et Saaremaale oli vaja piiritsooniluba ja Soome sõidust võis ainult unistada. Ei saagi arvestada, et inimesed nii kiiresti muudatustega kohanevad. Keha on kerge toimetada ühest linnast teise, hing ei tule nii kiiresti kaasa. Sallivus, õigus elada vabana, inimeste olemuslik võrdsus – nendega tuleb tööd teha.
Maailma loomine ei ole lõppenud, meil ei ole põhjust tigetseda, miks on nii või naa. Meie asi on teha oma tööd, sest luuletaja Artur Alliksaart tsiteerides: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.“
Me ei saa öelda, et keegi teine on süüdi. Piibel õpetab isiklikku vastutust. Võid teha sigadusi ja siis sa ka vastutad, aga mitte keegi teine ei saa sulle midagi teha. Saksa pastoril Dietrich Bonhoefferil on üks selline lugu. Ühe vangi juurde tuleb vanglaametnik ja ütleb: sa oled nüüd vaba. Vang vastab, et mina olen kogu aeg vaba olnud, hoopis sina oled vang. Me ei saa veeretada vastutust teisele. Kui sajab, võta vihmavari, kui on öö, kasuta taskulampi, kui on palav, pane selga kergemad riided. Ei pea kogu aeg elama vastutuules.

Kas peaksime tuleviku pärast muretsema?
Eks ikka peab muretsema. Ehk oleme tegelnud valede asjadega, olnud liiga materialistlikud, liiga palju mõelnud asjadele. See, mida praegu näeme, on selle tulemus. Aga et kohe oleks midagi kapitaalselt kokku kukkumas, seda ma ei näe ei meil ega mujal Euroopas.
Tõesti, rahuaeg on olnud pikk. Aga et sõjavägi elab sõdimisest, on sõjad viidud Euroopast välja, mujale. Kahjuks on pommide hävitamine rahumeelsel teel kordades kallim sellest, kui need päästa kuskil mujal lahti. Konfliktid on väljastpoolt tekitatud, Euroopa ja Ameerika ei ole nende vallapäästmises sugugi pailapsed olnud.

Kuhu kirik areneb, millised on selle arengu positiivsed ja negatiivsed tahud?
Rahvusvahelises plaanis on tähtis teema haridus ja teadused, sh ka piibliteadused. Meie ühiskonnas teeb muret poolik haridus. Koolides ei ole usuõpetust, inimesed ei orienteeru mõistetes. Kui pole all teaduslikku põhja, ei osata mõista ja mõelda. Sellest aga tulevad igasugu hirmud ja sümpaatiad. See on üks fundamentaalseid küsimusi.
Teiseks on tähtis märgata inimest. Jätkuv enesekesksus ei vii meid kuhugi. Sa pead nägema mitte ainult kedagi Aasias või Aafrikas, vaid ka inimest, kes elab sinu kõrval. Elu ei maksa väga keeruliseks elada.

Tuleva aasta märtsis on riigikogu valimised, poliitikud on juba praegu leilis. Kuidas valijana säilitada kaine mõistus?
Kõige tähtsam on – mine valima. Ei tohiks valida vaimselt haigeid inimesi, selle tulemus võib ränk olla. Poliitikud ütlevad lubadusi jagades, et „kui mina saan riigikokku, siis teen seda ja seda“. Ent keegi ei valitse üksi ja see vabastab lubaja vastutusest.

Kuidas hindad Haapsalu koguduse elu?
Haapsalu koguduse elus on palju, mille eest võin olla tänulik. Kogudus on avatud uutele tulijatele. Tänulik võib olla väga elava kontserttegevuse eest. Arenguruumi on mitmes suunas. Minul tuleb arvestada sellega, et koguduse õpetaja ja piiskopi amet peavad saama lahutatud, sest sõidud viivad mind kogudusest palju eemale.
Vaadates tagasi teenimisele Haapsalus võin öelda, et on olnud põnev aeg. Tänan oma abikaasat ja perekonda toetuse ja mõistva suhtumise eest. Kui 1975 Haapsallu tulin, vajas kirik kapitaalremonti, lagi oli alla kukkumas, kogudus oli väike, juhatuse esimees 94aastane. Siiski alustasime suurt remonti. Kõrvalt öeldi, et noor õpetaja, küll ta kiriku lammutatud saab, aga ega ta seda üles ehita. Läks teisti. Suve jooksul käis sada inimest talgutel. Kuigi kõik oli defitsiit ja materjali polnud, toetasid meid isegi mõned kohalikud kommunistid, andsid salaja ümbriku, et see on minu poolt. Üks koguduse remonti toetanud ettevõtte juht ütles oma sekretärile, et kui abiellud, lähed Haapsallu laulatama, see on nüüd meie kirik ka.
Nüüd, kui piiskopilinnuses on suured tööd, peame rohkem rõhutama meie toomkiriku tähtsust Eesti piiskopikirikuna.
Lähema aja üks suurem sündmus on sõpruspäevad augustis, siis tulevad meile külla sõpruskogudused Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja Inglismaalt
Lehte Ilves
Ilmunud Haapsalu koguduse lehes Johannese Sõnumid, juuli 2018

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)