Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tiit Kuusemaa märkab detaile

02.04.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

tiit kuusemaaSel laupäeval on 60. sünnipäev Puhja koguduse vaimulikul Tiit Kuusemaal, keda ennast kiriku tähtsamatel sündmustel võib näha, fotoaparaat käes, olulist hetke tabamas.

Peatselt veerandsada aastat Puhja kogudust teeninud, on ta veel kauem pildistamisega tegelnud. Ta ütleb, et fotograafial ja kirikutööl võib kokkupuutepunkte leida, sest varem filmile pildistades tuli iga kaadri puhul kümme korda mõõta ja üks kord nupule vajutada. «Kaamera taga olles pead välkkiirelt mõtlema ja instinktiivselt tegutsema. Minus on olemas joon olla kaua vaikselt ja siis otsustavalt sekkuda,» iseloomustab end vaimulik, kes enne mitu korda mõõtis, kui fotograafia kirikutöö vastu vahetas.
Ja selgitab, et ei saanud noore kristlasena ülikooli lõpetamise järel keemiaõpetajana töötada, aga leiba pidi millegagi teenima. Kuna ta pildistada oskas, siis sellele ka valik langes. Ajutine amet jäi teoloogiaõpingute järel hobiks. Aga kui kahe ameti vahel paralleele tõmmata, siis fotograafia õpetab olema ettevaatlik nüansside suhtes: negatiivis on kõik ühtmoodi, aga positiivis on pilt teistsugune. Nii on reaalsuse tajumisega – Jumala nähtu võib olla meie omast hoopis teistsugune ja veel ilusam. «Mõlemas on palju mõistatuslikku, detailide vaatamine teritab tunnetust,» ütleb ta.

Näpp on päästikul ja sõna elav
Usun, et Tiit Kuusemaa kirjutised kirikulehes on oodatud, sest ta vaatab maailma terava pilguga ja näeb selle kitsaskohti. Ta naerab ja ütleb, et püüab ennast tagasi hoida, on rohkem rahunenud ega ole enam nii kriitiline.
«Vihane olemise aeg hakkab mööda minema, aga loodan, et mitte päriselt,» ütleb ta ja võrdleb vaimuliku ametit sõjamehe omaga: sõjamees jääb sõjameheks ka küpses eas. Temagi on alati valmis lahingusse minema, näpp päästikul, kodumaa, perekonna, kodu ja jumalariigi nimel. Kui jumalariigi pühadus peaks saama riivatud, siis sellega ta ei lepi. «Ma ei suuda mitte kõike vaikselt alla neelata või teha nägu, et ma ei näe,» kinnitab ta.
Ikka on ta valmis oma mõtted kirja panema, kooli ajal tehtud test näitas, et temast võiks kas kirjanik või teadlane saada. Aga Tiit kahtleb, kas ta suudaks kirjutatud sõnade lademesse lisada midagi, mis õigustaks puude mahavõtmist.
Jutlusi ta üles ei kirjuta, sest kantslist jumalateenistusel teksti sõna-sõnalt maha lugedes ei ole ta enam vaba ega sõna elav. Küll ehk iluvigadega, aga jutlus peab sündima kohapeal. Ka ütleb ta, et Tartu vanglas, kus ta kaplanina teenib, ei kannataks kogudus välja paberi pealt maha loetud teksti. Küll võib tänapäeva infoajastul, kus müra on väga palju, olla üks foto hoopis kõnekam kui tuhat sõna.
Nüüdse fotouputuse tõttu pole ta ka fotograafina oma näitust teinud. Kõige küllus sunnib teda vaikima, tagasi hoidma. Tema moto on: mida vähem, seda parem. «Hindan sõnumi lakoonilisust, sarnaselt arvopärdiliku muusikaloomega, seda võiksid oma sõnakasutuses silmas pidada ka minu kolleegid,» on tal oma ametist arusaam.
Puhjas teenitud aastate jooksul on Tiit Kuusemaa vana koguduse matnud ja üllatuseks on asemele tulnud noored, haritud inimesed. Kui inimene tunneb kirikus, et on midagi saanud, tahab ta tagasi tulla. «See on vaimuliku jaoks nagu helibarjääri ületamine, võid kogu elu olla barjäärieelses seisundis, aga sa ei suuda seda ületada – inimesed ei tule kirikusse ega jää sinna. Kui see õnnestub ületada, hakatakse tulema ja kutsutakse teisigi kaasa,» selgitab elu suhtes optimistlikumaks muutunud pensionärist vaimulik oma kogemust.
Rita Puidet

Tiit Kuusemaa
Sündinud 5. aprillil 1954
Ordineeritud 1. novembril 1989
Puhja koguduse diakon ja Tartu vangla kaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)