Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Thomas Vaga: tööta ja palveta

05.10.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Thomas Vaga ja tema õde Dagmar Pöntiskoski taasiseseisvumispäeval Põlva kirikuaias. Võru praostkonna misjonipäevade ajal jutlustas Thomas Vaga Põlva koguduse leeripüha jumalateenistusel ja misjonipäevade lõpetamisel Võru kirikus. Rita Puidet

Istume taasiseseisvumispäeval Põlva kirikuaias ja laseme päikesel end hellitada. Rohi on rohukarva roheline ja taevas taevakarva sinine – maailm meie ümber on täiuslik. Just on lõppenud Võru praostkonna misjonipäevade kavas olnud meenutushommik ja paslik on möödunule mõelda.

Minu vestluskaaslasteks on Eesti Kongressi liige, Ameerika idarannikul paikneva Lakewoodi koguduse õpetaja Thomas Vaga ja tema õde Dagmar Pöntiskoski.
8. märtsil 1938 Kuressaares sündinud Thomas Vaga on põhilise osa elust elanud Ameerikas. Ta oli kuuene, kui Eestist mindi. Tema isa oli Kuressaares Rootsi tänaval asunud algkooli juhataja. Kooli juurde kuulunud majas pere elaski: vanemad, kaks tütart ja poeg. Seda maja enam ei ole, küll on alles algkool ja isa Painase sünnitalu Muhus ning Paali talu, kus isa kasvas.
Ka ema sünnikodu Kuressaares Liiva tänaval on olemas, kuid ema vennad ja õde küüditati, vaid üks õde pääses Eestisse tagasi. Isapoolsest perekonnast elavad veel vendade lapsed, aga nad kõik on Ameerikas. Nii et Eestisse tulles kohtuvad Thomas ja Soomes elav Dagmar vaid oma mälestustega ning emapoolsete onude Siberist naasnud laste ja lastelastega.

Hüvastijätt
Thomas ehk eestipäraselt Toomas mäletab, et seisis 9. märtsil 1944 Muhus Paali talu taga õunaaeda piiranud kiviaial ja vaatas taevas paistnud Tallinna pommitamise palangute kuma. Kui ta 1990. a märtsis Eesti Kongressi esimesele istungile tuli, mälestati Estonia kontserdisaalis Tallinna pommitamisel hukkunuid. Pastor Vaga käis 9. märtsi ööl hukkunute mälestuseks Niguliste kiriku juures pidamas palvet koos Tunne ja Mari-Ann Kelami ning Vardo Rumesseniga.
Paalil elavad nüüd võõrad inimesed, elumaja on seest ümber ehitatud. «Need muudatused on väga valusad. Vanataadi tuppa ei tohtinud ilma tema loata minna, aga nüüd on elutoast suur auk vanataadi kambrisse. See pani peaaegu iiveldama,» meenutab Thomas Vaga. Peaaegu samaks on jäänud Kuressaare haigla sissekäik, nagu mäletab seda vestluskaaslane, kellel seal kuueaastaselt mandlid ära lõigati.
Ja siis tuli lahkumine. Ema ja kaks õde, Dagi (nii kutsuvad Dagmarit lähedased) alles vankris, sest kõndida ta veel ei osanud, ootasid juba väravas. Vanataat, isa kasuisa, ei tahtnud aga väikesest Toomast lahti lasta ja keelitas poissi jääma, kui ema koos õdedega teda väraval ootas. Ema lastega sai auto peale, sõit läks Kuressaare sadamasse. «Kui me Kuressaare sadamast õhtu poole välja sõitsime, olin laevalael ja ütlesin valjusti: «Kahe aasta pärast tuleme tagasi»,» kõneleb Vaga. Lapse jaoks on aeg abstraktne, aga eks ta vanematelt oli kuulnud juttu kahest või kolmest kuust. Praegu teab ta, et noil hetkil mõtlesid kõik lahkujad I maailmasõja järgsele olukorrale, mil tunnustati väikerahvaid. Et kui sõda on läbi, siis suured võimud panevad kõik korda ja nad tulevad tagasi. Paljud ei võtnud talveriideidki kaasa ootuses, et ollakse jõuluks tagasi.
Tiisikust põdenud isa oli samal aastal viimase mobilisatsiooniga Saksa armee abiteenistusse võetud. Taganedes jäid nad Tšehhis piiramisrõngasse. Isa jäi Tšehhi, töötas põllutöölisena, anti lõpuks venelaste kätte ja saadeti Eestisse. Kuna puudus tõend sõjaväes oleku kohta, sai ta kooliõpetaja ameti tagasi. Siis aga ütles midagi nõukogude süsteemi kohta ja saadeti kolhoositööle. Nii pajatab Thomas Vaga oma isast.

Võõrsil
Põgenikud viidi Berliini lähedale Brandenburgi okastraadiga piiratud laagrisse. Sakslased hoolitsesid, et põgenikel oleks süüa ja mingi koht, kus olla. Seal nägi Thomas õhurünnakut Berliinile: taevas olid väikesed plahvatavad pallid.
Ema hoolitses selle eest, et nad 1945. a sügise alguses Ameerika tsooni Geislingenisse said. See oli suurepärane viie oruga Lõuna-Saksamaa linn. Eestlased elasid majades kahel mäeküljel, iga perekond sai ühe toa. Kevaded olid seal väga ilusad, aga ka sügised, kui pöögilehed värvi muutsid. Mais 1949, kui kirsid olid õites, avanes võimalus Ameerikasse ümber asuda. Ema sai Ameerikas koha vabrikusse.
Ameerikas pandi neid jälle barakki, need olid kolmetoalised. Ühte barakki pandi kaks perekonda ja nii oli perel nelja peale poolteist tuba. Keskmine tuba oli jagatud vaheseinaga kaheks. Kraanist tuli külma vett, keset tuba oli söega köetav ahi. Oli ka jääkapp toiduainete säilitamiseks, vajalikku jääd tuli poest osta. Kuuma vett sai pesupesemise toast. Käidi vabrikus tööl, korjati raha ja otsiti uusi võimalusi elujärje parandamiseks.
Ema otsis isa Punase Risti kaudu üles ja algas kirjavahetus. See kestis 1964. aastani, kuni isa pääses Nõukogude Liidust välja. Dagmari ja Thomase ema oli ametilt kooliõpetaja, lõpuks ka Ameerikas, ja ta kirjutas palvekirja Nina Petrovna Hruštšovale (1900–1984), kes oli inglise keele õpetaja. Isale anti võimalus Ameerikasse minna ja seal kohtus ta täiskasvanuks saanud lastega. «Ta oli juba pensionär, teda oli kergem, aga ka praktilisem välja saata. Polnud vaja pensioni maksta,» naerab vestluskaaslane. Isa oli vaikne ja kartlik Eestis valitsevast elust rääkima. rääkima hakkas ta siis, kui Ameerika kodanikuks sai.

Ühel päeval me võidame
16. eluaastal kaotas Thomas Vaga usu Jumalasse, kui ta oli õnnetult auto alla jäänud. Ta ei uskunud enam kellessegi ega millessegi. Sõbrad viisid ta küll Seabrooki eesti luteri koguduse kirikusse, aga see ei muutnud tema meelt. Pööre usku tagasi tuli siis, kui eesti üliõpilasorganisatsioonid ta 1964 Soome saatsid, et ta võiks Helsingi ülikoolis õppida. «Ma olin Soomes nagu tõotatud maal ja kõige lähemal Eestile, mis üldse võimalik,» meenutab Vaga.
Helsingi ülikoolis tutvus ta oma tulevase abikaasa Airi Suomelaga, kes oli läänemeresoome keelte üliõpilane ja rääkis eesti keelt väga hästi. Thomas hakkas käima Helsingi ülikooli ajal Ameerika pastori Raymond Martini jutlusi kuulamas ja tuli elavasse usku. «See andis uue vaate elule ja sihile. Otsustasin mitte tagasi minna Ameerikasse, kuigi mulle pakuti Ameerika Hääles tööd,» selgitab Vaga.
E.E.L.K. piiskop Konrad Veem soovitas tal teoloogiat õppida, seda ta Helsingis ka tegi ja 21. detsembril 1975 ordineeriti Thomas Vaga Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku vaimulikuks. Prooviaastal oli ta Stockholmis, edasi teenis paar aastat Rootsis E.E.L.K. Göteborgi ja Lääne-Rootsi koguduste õpetajana ja oli ajakirja Eesti Kirik toimetaja asetäitja, kuni siirdus Kanadasse teenima E.E.L.K. Vancouveri Peetri kogudust.
Alates 1987. aastast elab ta Ameerika Ühendriikides ja on teeninud E.E.L.K. Lakewoodi, New Yorgi Pauluse, New Jersey Bergen County ja Seabrooki eesti ja saksa luteri kogudusi. On valitud 1992 praostiks ja 30. mail 2015 piiskop electus’eks (tulevane piiskop).

Ennekuulmatu vabadus
Veel Helsingis elades 1960–70ndatel hakkasid Thomas ja Airi Vaga salaja Venemaale ja Eestisse piibleid saatma misjoniühingu Märtrite Hääl kaastöölistena. 25 ja rohkem aastat tagasi võtsid nad võõrsil osa eesti rahvale ja teistele kommunistliku korra ohvritele, eriti Nõukogude Venemaal elavatele rahvastele, vabadust nõudvatest demonstratsioonidest Vancouveris, Washingtonis, New Yorgis ja mujal ning selgitasid välismaa ajakirjanduses okupeeritud Eesti olukorda.
Thomas Vaga meenutab: «Eesti Kongressi  töös osalemine oli imeväärne asi. Rahvahääletusel andis Eesti Kongressi valimistel hääle umbes 600 000 inimest. Kuigi nõukogude süsteem oli lagunemas, oli ikka suur hirm. Meile (väliseestlastele – R. P.) anti võimalus ja mind valiti kongressile üheks esindajaks kümnest. Mäletan, et arutasime lennukis, mida teeme, kui ühte meist takistatakse Eestisse sisenemast. (Sissesõiduviisat ei saanud seitse delegaati – R. P.)
Mõtlesime, et istume maha ja laulame tuntud Ameerika spirituaali: «We shall overcome some day!» – ühel päeval võidame. Me ei teadnud, mis juhtub. Aga tulime kõik piirikontrollist läbi, meid võeti vastu ja kostitati hästi. Ülejärgmisel päeval läksime Estoniasse, sinimustvalged lipud olid väljas. See vabadus, millega saime end väljendada, see oli ennekuulmatu.»
Ta räägib sellest, kuidas nad õpetaja Avo Kiirega sõitsid pastorikraedes 20. augustil 1991 Tallinna ja samal päeval ka Pärnusse ning laulsid Ühendriikides tuntud vabaduse laulu «Vabariigi lahingu koraal» (Battel Hymn of the Republic). Iseseisvuse väljakuulutamist vaatas Vaga koos Lagle Parekiga telerist. Paljude aastate töö ja palve täitus 20. augustil 1991. «Sa teed seda, sest see on ainuke, mida tegema peab ja mida teha saab. Teed seda nii kaua kui võimalik.» Selle tegevuse eest sai Thomas Vaga 2008. aastal president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Eriline kontakt on tal kõigi Eesti Kongressi saadikutega, siis sõlmitud sidemed on kustumatud.  Kongressi 20. aastapäeval 2010 oli Thomas Vaga samuti Eestis.
Rita Puidet

KOMMENTAAR

18. augusti Maalehes kirjutas Toomas Paul: «Eestlastest pagulased tegid õigesti, kui loobusid naasmast, sest ei ole enam toda ruraalset «kuldset kodukotust», kust nad kunagi punaste eest põgenesid. EELK piiskopi Thomas Vaga ümber kogunenud Ameerika väliseestlased keelduvad tänini tunnistamast kodumaa kirikut. Siiajäänud ei saa olla õiged eestlased ega korralikud kristlased!»
Pakun Thomas Vagale võimaluse kommenteerida avaldatut.
Thomas Vaga: «Teoloogi ja piiblitõlkija doktor Toomas Pauli kolmelauseline rünnak puudutab kogu pagulaseestlaskonda ja Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku koguduste liikmeid.  Tõesti, pagulusse põgenenud eestlased on väsimatult igatsenud oma kunagise «kuldse kodukotuse» järele nii maal kui ka linnas. Laul «Mu meelen kuldne kodukotus» väljendab ausalt ja armastusega igatsust, mis kümnetel tuhandetel eesti pagulastel on olnud südames juba pool sajandit. Seda laulu on lauldud ka matustel lahkunu või tema perekonna soovil. Tihti kuuleb haual mulda visates soovi «Olgu see võõramaa muld sulle kerge!».
Eesti vabanemine tuli liiga hilja kümnetele tuhandetele, kes igatsesid pääseda tagasi koju. Nemad said vanemateks ja vanavanemateks või on maetud võõramaa mulla alla. Igatsus kuldse kodumaa järele on saanud mõnele pagulaseestlasele surematuks sooviks, et nende tuhastatud põrm maetaks kodumaa mulda ja kodumaa kiriku kalmistule. Mõned on kinnitanud, et nemad on nüüd uuesti oma nooruse koguduse liikmed Eestis. Olen neile tõsiselt soovitanud, et nad teeksid järjekindlalt annetusi sellele kogudusele. Tunnistus sellest on Põlva kogudusele tehtud suur pärandus (22 miljonit Eesti krooni) ühelt selle koguduse liikmelt, kelle põgenikuteekond viis Kanadasse Hamiltoni linna ja sealsesse E.E.L.K. kogudusse, mille õpetajaks oli kunagine Põlva koguduse õpetaja August Kivisikk.
Tunnistame, et nõukogude okupatsiooni alt vabanenud Eesti kirik on vaba Eesti luteri kirik, kellega oleme põhimõtteliselt üks, kuid administratiivselt teineteisest iseseisvad, siis kaks. Pagulaseestlased suhtuvad armastuse ja austusega Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse ja oma kunagistesse nooreea kogudustesse. Välismaal sündinud ja hariduse saanud nooremad on truud oma vanemate ja vanavanemate kogudustele välismaal, kus nad on ristitud, leeritatud, laulatatud, nende lapsed on ristitud ja nende perekonnaliikmed on maetud.
Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku koguduste liikmed on palvetanud Eesti maa ja rahva eest üle poole sajandi ja palvetavad edasi ning on teinud oma parima Jumala ja meie toetajate abiga, et Eesti maa ja rahvas elaks ja edeneks vaba ja iseseisva kristliku ühiskonna ja riigina.»

Thomas Vaga
Sündinud 8. märtsil 1938 Kuressaares.
Põgenes koos vanematega 1944 Eestist ja elab 1987. aastast Ameerika Ühendriikides.
Ordineeritud E.E.L.K. vaimulikuks 21. detsembril 1975.
Oli aastatel 1990–1991 Eesti Kongressi hääleõiguslik liige.
2008 sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi tegevuse eest Eesti iseseisvuse taastamisel.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)