Tervendav ausus

Viimase pisut rohkem kui pooleteise aasta jooksul on minust saanud aktiivne autokasutaja, veedan autoroolis rohkem tunde, kui mulle meeldiks. Regulaarne liiklemine kahe Eesti linna vahel on muutnud teadlikumaks liikluses toimuvast ning tekkinud on mõned uued rutiinid. Üks neist on ilma- ja liiklusuudiste jälgimine. 

Juba mõnda aega teeb järjekordseid liiklusuudiseid, liiklusõnnetusi ja tabatud roolijoodikute statistikat kuulates mõtlikuks narkojoobes tabatud autojuhtide suur hulk. Järjekordset statistikat kuuldes küsin endalt, millisest garaažist need narkojoobes inimesed välja sõidavad ning kuidas on võimalik, et nende osakaal liiklusstatistikas on nii silmatorkav. On ju üsna ilmne, et nii nagu nad on liikluses meie keskel kaasliiklejatena, on nad meie hulgas ka tänaval, kohvikus, kassajärjekorras, kinos ning võib-olla ka kolleegide, sõprade-tuttavate seas.

Statistika räägib selges keeles – eelmisel aastal tõusis hüppeliselt narkootikumide üledoosist põhjustatud surmajuhtude arv. Kui 2021. aastal oli neid 39, siis 2022. aastal on toksikoloogilistele analüüsidele tuginedes surmajuhte kokku 79.

Nädal tagasi avaldas ilustamata tõe oma pikaajalisest kokaiinisõltuvusest ja depressioonist ETV „Pealtnägija“ saates näitleja Märt Avandi. Tema avalik ülestunnistus oli julge, otsusekindel ja tänuväärne samm. Sellega avas ta narkosõltuvuse teema uuel moel (avalikkuses tuntud isikute seas) ning küllap oli intervjuu narkoprobleemidest rääkimise normaliseerimisel väga oluline samm.

Alati on vaja esimest julget, kes ütleb välja selle, millest paljud tahaksid, ent ei oska või ei julge rääkida. Avandi tõdes, et kokaiinisõltuvust on märksa lihtsam varjata kui alkoholisõltuvust. Välised tunnused ei ole nii selged kui alkoholi mõjude puhul.

Üksikasju teadmata võib seda ülestunnistust pidada ühelt poolt püüdeks leida väljapääs suures vaimses ja emotsionaalses kitsikuses olijale, teisest küljest julgustada saatusekaaslasi, et raskest olukorrast on väljapääs. Samuti võib seesugust avameelsust pidada märgiks ühiskonna küpsusest: me oleme valmis ka kõige valusamatel teemadel rääkima, kartmata tõe ja tegeliku olukorra avaldamisel hukkamõistu, sildistamist ja tühistamist. Vaikimine meid edasi ei vii ega ka kaitse. 

Just sellises ühiskonnas on hea elada, kus ei pea varjama oma muresid ja hirme, kartma oma nõrkuste väljatulemise pärast või sulguma oma murekoorma all iseendasse, vaid kus võib ausalt rääkida sellest, mis painab, vaevab ja murest kühmu koolutab. Olgu siis tegemist sõltuvusprobleemide, kooli- või töökiusu, perevägivalla või muude väikest ühiskonda sügavalt halvavate probleemidega. 

Ka kirikul on ühiskonna vaimse tervenemise teel oluline roll. Ennekõike olla avatud, ära kuulata, toetada, lohutada, uut julgust ja rahu süvendada. Sel hooajal on Haapsalus tegutseva „Piibel köögis“ vestlusringi fookuses olnud emotsioonid piiblis. On olnud üllatav, kui kiiresti oleme neis aruteludes jõudnud inimlike tunnete ja vaimsete probleemideni meie ühiskonnas. See lihtne näide peegeldab mikrotasandil seda, kui suur on vajadus ausa ja avatud arutelu järele vaimse tervise teemadel igal tasandil, ka kirikus.  

Tulles veel kord tagasi tuntud näitleja loo juurde – avalikustamisele järgnes rohkesti kajastusi erinevates meediumites. Ühes sotsiaalmeedia arutelulõimes sidus arutleja kokku põhjuse ja tagajärje – stressi ja selle leevendamise – ning esitas sõpradele üleskutse toetada ja hoida neid, kes n-ö keskmisest tasemest kõrgemale pürivad ja on pürginud. Neid on kõikides eluvaldkondades. Nende pühendumusel on oma hind, mida teavad sageli vaid kõige lähedasemad. Sama kirjutaja jätkab, et ilma seesuguste inimesteta oleks aga meie kõigi elu palju igavam ja madalam. Küllap ka vaesem. Erilised pingutused vajavad erilist toetust ja toimivat tagalat. 

Olen üsna veendunud, et saaksime igaüks aidata kaasa vaimses plaanis tervemaks ühiskonnaks kasvamisele, kui kritiseerimise, õelad kommentaarid, hurjutamise, kadeduse endast eemale tõrjume ja selle asemel neid, kes julgevad olla ausad, ära kuulame ja mõista püüame – kodus, tööl, sõprade-mõttekaaslaste ringis. Meie ühiskond ei muutu empaatilisemaks, kui me selles suunas ise sammuma ei hakka. Kirikul on väärtuste majakana siingi väga oluline roll.  

Ausust hinnates, abivajajaid toetades ja tegusatest tänulikult rõõmu tundes loome omalt poolt sidusat, hoolivat ja raskustele vastupidavat ühiskonda. Ühiskonda, kus igaüks on väärtustatud ja väärtuslik, kus probleemidest julgetakse ausalt rääkida ning ühiselt lahendusi otsida. 

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist