Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teos lõppude lõpust

28.04.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Nii on Rudolf Tobiase tütar Helen Tobias-Duesberg öelnud oma Vaikse Nädala algul Tallinna Püha Vaimu kirikus president Lennart Meri mälestuseks korraldatud kontserdil ettekandele tulnud «Reekviemi» kohta.

«Kui oratooriumi võiks vaadelda vaimuliku ooperina kui draamat üksikisiku kohtumisel Jumala tahtega ja sellest johtuvate konfliktidega, siis reekviem on oma ainestiku poolest sellest täielikult erinev,» mõtiskleb Helen Tobias-Duesberg ja jätkab: «Siin ei ole kangelasi, vaid on jutt terve inimsoo ja materiaalse maailma (nii nagu meie seda tunneme) kaduvusest.» Helilooja seadis endale ülesandeks kirjeldada «lihtsameelse ja lapseliku ettekuulutusega seda «lõppude lõppu», mille tegelikku olemust ei saa teadma ükski surelik».

«Reekviem» valmis Tobias-Duesbergil 1976. aastal ja see oli algselt mõeldud sopranile, segakoorile ja orelile. Nii see ka esmakordselt Washingtonis ette kanti. Eestis kõlas teos esimest korda 1995. aastal Eduard Tubina muusikapäevadel. Läti segakoor Sonore ja Tallinna Kaarli kiriku kontsertkoor kandsid selle meil ette veel helilooja 85. sünnipäeva puhul 2004. aastal.

Kuid Helen Tobias-Duesberg on teosest teinud ka naiskoorivariandi, mis aastal 2000 tuli kuulajate ette helilooja tütre Maaja Roosi juhatatud New Yorgi naiskoori tõlgitsuses. Naiskoorivarianti kuulsime seekord meiegi, esitajaks Tallinna Tehnikaülikooli vilistlaste naiskoor. Peab aga kohe ütlema, et ega naiskoor sellise suurvormi esitamiseks kõige kohasem ole. Reekviemis on dramaatilisi osi, mis vajavad jõulisemat aparatuuri ja mitmekesisemaid helivärve. Näiteks kaotavad naiskoori esituses palju «Dies irae» (Viimse kohtupäeva viha) ja «Confutatis maledictis» (Süüdlased on äraneetud). Sellest on seda rohkem kahju, et helilooja on muusikalises mõtlemises jälginud väga kohusetundlikult teksti iseloomu.

Koori auks peab ütlema, et tehti kõik, mis võimalik teose ideestiku täpseks edasiandmiseks. Vokaalselt ei saa tehnikaülikooli vilistlaste naiskoorile suurt midagi ette heita, kuigi – sopranitele sooviks küll suuremat vabadust kõrgemate nootide võtmisel. Sedasama sooviks ka solist Eveli Heinapuule, kelles kõrged noodid samuti teatud närvilisust tekitasid.

Küll on aga kooril toredad aldid, kes eriti sooloepisoodides oma kandva ja maheda kõlaga kõrva paitasid. Orelipartii, millel teoses peituvate mõtete edasiandmisel oluline koht, oli Piret Aidulo hoole all, kuid tundus, et seekord ta ei tundnud end päris kindlalt. Andres Heinapuu näitas end energilise, vast isegi liigselt laia ˛estiga dirigendina, mis aga ei takistanud teda teose üksikasjadesse süvenema ja oma tahet koorile arusaadavalt edasi andma.

Püha Vaimu kirik oli sel õhtul rõõmustavalt rahvarohke. Valdavalt oli see küll eakam publik, kes teose vastu huvi tundis, kuid vastuvõtt oli ka seda soojem.

Mati Märtin

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)