Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teoloogipilguga kirjanik Mika Waltari

04.11.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Ta rumaluhke plika ei olnud isegi raamatut ühes võtnud, vaid tahtis näidata, et oskab luuletust peast.
Luuletus oli suurepärane ja jättis mulle nagu ülejäänudki kogudusele sügava mulje. Kui ma ei eksi, räägiti selles lõvidest, kes sõid kristlasi, ja väikesest poisist, kes niisugusest ähvardusest hoolimata ei olnud nõus oma usku ära salgama, vaid kuulutas trotslikult iga salmi lõpus: «Ma olen kristlane.»
Ta – või õigemini Miriam – ütles seda alguses ehmunult, siis trotslikult, siis hardalt ja kirglikult, kuni viimases salmis sõnad paisusid juubeldavaks kartmatuks deklaratsiooniks: «Ma olen kristlane.» Tädi nuttis. Onu pühkis korralikult kokkupandud taskurätiga oma otsaesist ja nina. Ka mina olin sügavasti vapustatud ja õmblusringi juhatajanna oli hiljem õpetajamajas rääkinud, et ühelgi kuulajal polnud silmad kuivaks jäänud. Miriami esinemine oli talle täielik triumf.
Kõnesolev väike katkend pärineb tuntuima soome kirjaniku Mika Waltari lühiromaanist «Kuumaastik», mis ilmus 1946. aastal (eesti keeles 1984). Mika Waltari oli väga produktiivne kirjanik, iga tema teos oli oodatud ja enamasti hästi vastu võetud. Juba esimestest kirjatöödest, 17aastaselt kirjutatud romaanist «Suur illusioon» (1928) alates. Teose tõlkis eesti keelde A. Rahkema ja ilmus see Maarjamaal juba aasta hiljem.
Sel aastal on enam põhjust kirjanikust rääkida – 19. septembril möödus Mika Waltari sünnist sada aastat. Tema isa, kes suri, kui poiss oli viieaastane, ja isa vend olid kirikuõpetajad. Ka Mika Waltari asus isa ja lelle jälgedes õppima Helsingi ülikooli teoloogiateaduskonnas, kuid otsustas kirjanduse ja ajaloo kasuks ning lõpetas ülikooli 1929 filosoofiakandidaadina.
Paljudesse tema teostesse, alustades maailmakuulsuse saavutanud suurromaaniga «Sinuhe, egiptlane» (1945), millele hiljem järgnesid «Mikael Karvajalg» (1948), «Mikael Hakim» (1949), «Johannes Angelos» (1952), «Turms, surematu» (1955), on põimitud ajalugu, keerulised inimsaatused, vastakad tunded, usulised tõekspidamised.
Kuigi kirjandusteadlane Rein Veidemann kõrvutab Mika Waltarit meie Karl Ristikivi ja Leo Metsariga (www.postimees.ee, 19.09.2008), olen mina temas täheldanud teatud lähedust Jaan Krossiga. Mitte laiahaardelisuses, vaid inimesesse süvenemises, aadete kindluses. Mõlemat ühendab omamoodi naljakas fakt, et kumbki ei ole osutunud Nobeli kirjanduspreemia vääriliseks.
Waltari ampluaa on mitmekülgne: lisaks pikematele ja lühematele romaanidele on ilmunud luulekogud, draamateosed, kriminullid, filmistsenaariumid. Tema maine teekond lõppes 26. augustil 1979.
Mika Waltari (1908–1979) teoseid eesti keeles: «Suur illusioon» (1929, 2005), «Sinuhe» (1954, 1991), «Tants üle haudade» (1955), «Mikael Karvajalg» (1957), «Mikael Hakim» (1958, 1990–91), «Turms Surematu» (1959), «Felix Õnnelik» ja «Õispuu» (1963), «Fine van Brooklyn» (1969, 1984), «Karina Månsdotter» (1994; 1956 «Kaarin Magnusetütar»), «Imeline Joosef» (1994), «Johannes Angelos» (1995) jt.
Äsja jõudis müüki 1941. aastal ilmunud Mika Waltari teos «Tõde Eestist, Lätist ja Leedust», mille on välja andnud kirjastus Varrak. Eelmisel nädalal kõnelesid lugejatega nimetatud teosest Tartu Kirjanduse Majas Mart Laar ja Hannes Varblane.

Rita Puidet

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)