Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teoloogiliseks mõtlemisaineks

19.05.2021 | | Rubriik: Kultuurielu, Ühiskond

Probleem sai alguse tahtmisest teha endale selgeks, kuidas mõtlesid inimesed hilise antiikaja ja Itaalia kõrgrenessansi vahel, seega ligikaudu vahemikus VI sajandist kuni XV sajandini. Seda on kokku tuhatkond aastat. 

Küsida tänases Tartus nii pika aja kohta juhatusi mõnelt ajalooliselt teoloogilt või üldajaloolaselt tundus lootusetuna mistahes aspektist, pealegi kui sedasama aega võib liigendada ka teistmoodi, näiteks nii, nagu see on võimalik loodusteaduses vaatlusastronoomia ja eksperimentaalse füüsika läbilõikes. Jäi üle valida nii pikast arenguteest kaks teineteisest põhimõtteliselt erinevat lõiku, millest üht uskusin tundvat lähemalt juba varasemast ajast, teise aga pidanuksin süvenema päris aegade algusest ning asjatundja seisukohalt aabitsatõdedest.

Lõigud leidsin küllalt kiiresti. Nimelt olin lugenud mõndagi Itaalia ja Prantsuse renessansi ajaloo ning vanavene kirjanduse kohta, vältides seejuures õpikuid ja eelistades uurimusi. Viimastest tundsin põhjalikumalt hiliskeskaegse Itaalia majanduslugu sel kujul, nagu see avaldub tolleaegsetes eraõiguslikes aktides, kuid väga pealiskaudsed olid mu teadmised renessansiaegsest mentaliteedist feodaalühiskonna mistahes tasandil.

Rahuldav oli mu ettekujutus Prantsuse aristokraatiast uusaja algul, ent ebarahuldavalt tundsin tollaseid ususõdu ja maaharimist. Üldse mitte kuskile ei kõlvanud minu asjatundmine reformatsioonist Saksamaal ja Madalmaades ning kuivõrd dünaamiline oli protestantism Inglismaal, sellest polnud ma kuulnud õieti midagi. Mis muud kui tuli hankida sellealast kirjandust kas klassikutelt või värskeimast uurimispraktikast.

Teoloogiliseks doktriiniks valisin kalvinismi kui käitumisliini, mille mõistmine eeldab mitmekülgset eruditsiooni ka ühiskonna jaoks nii põhimõttelises vallas nagu inimese suhe töösse. Mulle tundus, et kriitiliseks punktiks luterluse ja kalvinismi vahel on varane pietism, mille pärand mõjutas Eestis niisugust radikaali nagu professor Gustav Suits, „Noor-Eesti“ liikumise vaimne liider.

Kui sõnastada kogu mainitud eneseharimistöö probleemina, siis võiks tunnistada, et esmajoones huvitas mind üksikinimese vastasseis nende asjaoludega, mida ta üksi muuta ei saa ja kui tal õnnestubki teha ära midagi paljude heaks, kaua see ta töö tulemus hiljemini vastu peab.

Enese teades ei ole ma viirust koondnimega COVID-19 levitanud kellelegi, üleannetuid ning reeglitega keelatud pidusid meil siin Tähtveres pole peetud, külla me ei tiku, meelt arutul viisil ei lahuta. Samas ei ole see kuidagiviisi vaikelu või töisest maailmast äraminek või muutumine kinniseks. Inimese tunnetusvõime ja silmaringi avarus käivad alla, kui ta ei suhtle, aga kui ta ei suhtle, siis kaotab ta järk-järgult ka oma mälu ning saab humanistlikus mõttes lihtsalt otsa. Suvalise manitsusega teda korrale ei kutsu ja isiklik eeskuju ei tarvitse olla universaalne.

Õppejõuna, pärastpoole juba akadeemilise administraatorina ning mitmekordse poliitilise nõunikuna olen ma alati tahtnud, et keegi teine, kes minult midagi küsib, oleks sellegipoolest võimalikult tema ise. See ei saa olla jagamatuks ideaaliks; igal juhul ei ole see nõndaviisi minuga, kes ma olen paremtsentrist, järelikult ühe äärmiselt suure kollektiivi liige.

Olla paremtsentrist ei tähenda midagi abstraktset. Ma ei otsinud Calvini õpetusest lohutust küsimuses, kuidas tulla viirusetõrjes enesega toime. Leidsin lahenduse eespool kirjeldatud probleemile sel moel, et hakkasin uurima, kuidas tema tõlgendas surelike alandlikkust inimesest kõrgema tahte ees ja kes või mis seda alandlikkust korraldab.

Calvin oli oma kirjutistes ning kirjades väga kirglik, selles mõttes siis vaba natuur, kelle jaoks oli alandlikkus pigemini leppimus kui askees. Pisutki järele mõeldes on see väga vaieldav, kuna range askees viiks lõppeks enesepiiramisele kõiges, mida on rohkem kui eluks minimaalne ja leppimus võib tähendada järeleandlikkust igas asjas, millega ei olda sisimas rahul.

Calvin arutles teisiti. Tema järgi seisneb alandlikkus leppimises seal, kus leppida tuleb, mitte aga kõiges, mis meie ümber toimub. Leides igas päevas pisut aega küsimaks, mida ma ise olen üldkasulikku ära teinud, võtsin koroonaviiruse võimutsedes mõned korrad nädalas mahti selleks, et saada aru, mida tegi ära Calvin ja laiemalt – mis vormides on reformatsioon üldse avaldunud ühiskonnas, mida meil on harjutud nimetama formatsiooniliselt feodaalkorraks.

See kord ei olnud jäik mitte ühestki küljest. Uurida Tartus kõiki neid külgi võrdväärselt ning ühesuguse põhjalikkusega ei ole võimalik. Isiklikult ma valisin välja paar külge, nimelt ärilised suhted Ülem-Itaalia ja Apenniini poolsaare asukate keskel ehk varalise kihistumise sealpool Alpe ning Prantsuse külaühiskonna seesmise ehituse ehk morfoloogia kas senjööri maavaldustes või kloostrite ümbruses.

Inimesele, kes tunneb üldist ajalugu ja selle uurimise meetodeid, pole mingiks uudiseks tõsiasi, kui tähtis on maalapi ulatuses küsimus, mis saab sellestsamast maalapist edasi pärast seda, kui eelmise peremehe õigused on mistahes põhjusel lõppenud. Ent kumb on tähtsam – kas see, et maatükil oleks fikseeritud peremees ehk et maatükist oleks teada, millises vormis ta on omand (näiteks kohustistega koormatud või mitte), või see, et funktsioon „maa“ ja „harija“ vahel oleks täidetud otstarbekal kujul?

Eesti lähiajaloos ning olevikus kõik väga tuttavad probleemid! Millega me harjunud ei ole, see on omaniku funktsioon nn avatud ühiskonnas, millest me paraku ikkagi ei tea, kust kulgevad temagi piirid ja kui vajalikud võivad need olla.

Calvin arutles neis asjus humanistlikult vaatekohalt. Humanismi sisuks on tal seejuures mitte inimlikkus, vaid headus väljaspool seda kategooriat, mida meie nimetame kasulikkuseks ning mille aluseks on kujunenud enamasti mingi tehing. Kaubavahetuses on see loomulik, pärandusõiguses ei tarvitse olla ja ühiskonna tervishoius üldiselt ei olegi.

Absurdne küll, ent me ehitame siin Eestis justkui kapitaliühiskonda, tegemata samas selgeks, mis võib ja mis ei või olla kapitaliks ühelt ning samalt aluselt. Calvini järgi on headus eeliseks Jumala ees, kapitali suurus aga mitte. Kui oleks valida moraali ja kapitali vahel, valiks Calvin moraali, sest see sisaldab endas nii ühiskondlikku hierarhiat kui ka reegleid sellest kinnipidamiseks.

Mulle tundub, et me oleme rikutud, kui mõistame reeglitena üksnes piiranguid. Calvini järgi reeglipärasus hoopiski suurendab inimese vabadusi. Vahest oli see üks põhjusi, miks kalvinismi hakati katoliiklikult vaatekohalt pidama juba varakult hereetiliseks? 

Teisalt – kas ei ole XXI sajand veelgi hereesiavaenulikum, kui ta oli seda Calvini tegutsedes? Kui nii, siis tuleb otsida sellele vastukaalu. Omalt poolt näen ma säärast vastukaalu pöördumises klassika poole, üldisemalt seega ajaloolise kogemuse poole. Klassika sunnib mõtlema, mida kisav päevakaja kunagi ei tee.

Peeter Olesk,

kirjandusteadlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)