Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Teoloogiline konsultant ei ole tsensor

02.03.2010 | | Rubriik: Tähtpäev

 Ove Sander (Eesti Kiriku teoloogiline konsultant aastail 1996–1998), dr, assessor:

Kõigepealt paari lausega sellest, kuidas minu romaan Eesti Kirikuga algas. See juhtus ajal, mil otsiti ajalehele taas uut peatoimetajat. Igal juhul oli Sirje sõelale jäänud ning tollased otsustajad nägid just teda heameelega seda kohta täitmas. Peatoimetajakandidaat osutus aga oodatust tõrksamaks. Kuivõrd olime juba toona Sirjega head sõbrad, siis paluti mul mõni mõjus sõna lausuda, et ta ikka pakkumise vastu võtaks. Eks ma siis neid sõnu ka otsisin.
Asi lõppes kokkuleppega: kui talle appi tulen, siis tuleb ka tema. Ütlesin, et olen ju peamiselt kirikuõpetaja (toona Vastseliina koguduses – toim.), ja küsisin, kas peaksin toimetuses jutlusi pidama.
Sirje arvas, et neid ei ole küll vaja (ta jättis lisamata «hetkel», sest üsna pea hakkasime toimetuses ühiseid palveid pidama, kus loomulikult sai ka jutlust öeldud), et võiksin temale abiks lehe konsultandiks tulla.Lubasin ehk paar kuud uuele peatoimetajale toeks olla, kuid sellest sai pea paar aastat.  
Sellist väikeste asjade suuremaks ja pikemaks kujunemist kogesin muuski toimetuse töös. Meenub, et millalgi sai otsustatud, et ajalehes peaksid olema palved, mis seostuvad pühapäevaste tekstide ja teemadega.
Kuivõrd olin selle ettepaneku ise teinud, siis ütles Sirje, no eks kirjuta siis alguses mõned ära, küll siis leiame ka teisi kirjutajaid. Tõsi, teisi kirjutajaid me ka leidsime, kuid nendest minu poolt ajalehele kirjutatud palvetest kasvas välja palveraamat «Ja meie palume…».
Palju oli toredaid seiku. Ajal, mil toimetuse ruumides liikusin, olid juba tavaks saanud piiskoppide ja kirikuvalitsuse liikmete juhtkirjad.
Aeg-ajalt oli suuri raskusi nende kirjutiste õigeaegse kättesaamisega. Eks siis sai jälle palutud ja meelde tuletatud. Tollase peapiiskopiga oli vahel keeruline. Juhtus, et tema kirjutised olid lõputa. Tähemärkide arv oli aga püha.
Nii tuli mul päris mitmel korral peapiiskopi alustatud kirjutisele lõpp välja mõelda. Kui küsisin temalt, kas järsku saaks mõne mõtte mulle toeks, või tahab ta pärast ise üle vaadata, siis ta ütles, et küll te seal saate ise hakkama. Ja saime ka. Ja saadakse ka edaspidi. Ikka niikaua, kui me usaldame ja armastame oma kiriku häält ja selle kandjat.


Heino Nurk (1998), mag, emeriitõpetaja, Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu superviisor:

Uuesti ilmuma hakanud kirikulehe esimesi numbreid lugesin Kõpu Peetri koguduse vastvalminud kantseleis.
Mäletan mõne auväärses eas kolleegi torinaid oma ajalehe ilmumise mõtte üle. Nende pessimismi põhjuseks oli arvamus, et meil polevat küllalt kirjutajaid.
Mul on hea meel täna tõdeda, et tõeks on saanud sõna: kõigepealt leiutati külmutuskapp ja siis tekkis ka vajadus selle järele.
Seitse aastat hiljem oli minu töölaud värskelt remonditud toimetuseruumides Ülikooli tänavas Tartus. Juhatasin tollal Haiglahingehoiu Keskust ja olime oma asutusega toimetuse allüürnikud.
Uutes ruumides tegid tööd uued toimetajad. Mind kutsuti ajalehe teoloogiliseks konsultandiks.
Töö kõrvalt tegelesin tollal ka ise ligi kakskümmend aastat vahelduva eduga kulgenud teoloogiastuudiumi lõpetamisega ning minu pingutusi kroonis järgmisel kevadel Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureusediplom.
Mulle oli konsultanditöö hea vaheldus oma rutiinidele ja väärt võimalus heita pilku ajakirjanduse köögipoolele. Rohkem küll oma huvist kui tegelikust vajadusest lugesin iga nädal sõna-sõnalt läbi kõik lehe korrektuuripoognad.
See julgustas mind ennastki kirjutama hakkama ning mõne kuu pärast küsisin peatoimetajalt endale alalist hingehoiu veergu.
Nii algas minu ajakirjanduslik tegevus, mis väikeste vaheaegadega on kestnud praeguseni.
Mulle on artiklite avaldamise tähtajad olnud eelkõige kannustajaks, mis on mind hoidnud laskmast oma sulge rooste minna. Tunnen uhkust selle üle, et Eesti Kirik on olnud ja jäänud erinevate arvamuste avaldamise võimaldajaks. Rõõmustan sellegi üle, et nii nagu kirjutajate hulk kasvab, tõuseb ka kirjutiste tase.


Villu Jürjo (1998–2000), Narva Aleksandri koguduse õpetaja:

Eesti Kirik – muidugi. Ja mitte Tallinna-keskne, vaid tõesti eestimaine ajaleht. Kunagi sai piike murtud küll, et toimetust Tallinna ära ei viidaks. Siis oleks ajaleht kindlasti teistsugune.
Parem/halvem, kes seda öelda oskab, aga teistsugune kindlasti. Rohkem küllap ka maailmakeskne. Eks see ole puudujääk küll, et kirikust väljaspool Eestit liiga vähe juttu on, sest kust siis oma keeles sellest teada peaks saama.
Loen mõnikord (rohkem küll juhuslikult) teiste maade kirikuülevaateid. Ja siis saan aru, kui hea ajaleht meil on. Vähemalt me ise ei tunneta küll, et meie oma info läbi filtrite oleks lastud.
Mõned ametivennad arvavad, et teoloogiline konsultant peab olemagi filtriks, tsensoriks, inkvisiitoriks. Võimalik, aga Eestis pole seda õnneks juhtunud. Samas kui paljud infokanalid tunduvad vägagi suunatud olevat.
Teoloogilise konsultandi aeg oli ilus aeg. Olin siis Tartu õpetaja, jalutasin Õpetaja tänavalt alla ja oma kõige tähtsamaks tööks pidasingi hommikupalvuse pidamist.
Mõtiskluses sai sõna ka teistmoodi ritta seada kui kantslis. Miks küll, ei tea. Vist seepärast, et samad inimesed alati kantsli all ei istunud. Ja ilma palveta kirikulehte teha pole võimalik, seepärast ka.
Muidugi andis see võimaluse «homset ajalehte» lugeda. Ja pakkuda teemasid, mis võiksid lehes olla. Enda avaldamisvõimalused ei ole aga kunagi sõltunud parasjagu peetud ametist või tiitlist.
Tolleks ajaks oli tänu Sirje Semmile Eesti Kirik juba stabiilseks muutunud. Toimetusel olid oma ruumid. Tehniline varustus erines algusaegadest kui öö ja päev.
Olen ju aasta olnud ka peatoimetaja kt. Siis käisin Tartusse tööle Urvastest. Urvaste kiriku juurde ei viinud toona ainsatki asfaltteed.
Ja Kooraste metsade vahel pühkis lumi mõnikord ära ka igasugused märgid teest. Artiklid ja fotod kleebiti öösel suurtele kiledele. Ja kui leht trükist tuli, selgus mõnikord, et foto jaoks jäetud aknasse oli enam kui kummaline pilt tekkinud.
Pean ütlema, et meedia tähelepanu puuduse üle tänini kurta ei saa. Aga Eesti Kirik on oma ajaleht ja seda ei asenda miski.
Õieti oli väga sümpaatne, kui veel mitu aega pärast Tartust Narva minekut kasutas toimetus mu tiitli või ametinimetusena «toimetusele lähedalseisev isik». Just niipalju seda «ametlikkust» vaja ongi olnud.
Lihtsamalt võiks see tähendada, et mingi osa eluteest on käidud koos ajalehega Eesti Kirik ja selle tegijatega. Suur tänu!


Urmas Petti (2000–2007), dr, Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud:

1994. aastal otsisin suveks tööotsa ja toonane peatoimetaja Kadri Ugur söandas teoloogihakatist proovida. Aleksandri tänava toimetuses, sõna otseses mõttes lehepakkide otsas, sai korrektuuri loetud, uudisnuppe treitud ja Soome kristlikest väljaannetest paremaid palu tõlgitud.
Siis tulid peale ülikooli lõpetamine ja õpingud Baselis.
Kui 1999 perega Tartusse tagasi kolisime, tegi Sirje Semm pakkumise hakata lehe teoloogiliseks konsultandiks, mis tähendas esmaspäeviti värske lehe poognate läbivaatamist ja peatoimetaja nõustamist.
Lühidalt öelduna andis see aeg võimaluse hoida kätt kirikuelu pulsil. Toimetuses kohtab inimesi ja kuuleb värskeid kuulujutte.
Need, kellele lobisemise eest palka makstakse, nagu pastorid või õppejõud, peaksid pealegi võimalikult sageli kirjutama, nõnda selginevad mõtted ja paraneb väljendusoskus.
Ennekõike olen aga mõistnud, et kiriku jaoks on sel lehel üsna oluline tähendus. Ehk isegi mitte teabe vahendamise kanalina peamiselt. Nii Kadri Ugur kui Sirje Semm on lähtunud põhimõttest, et korralik kirikuleht harib lugejaid ning pakub foorumi mõttevahe­tuseks.
Kõigi nende aastate jooksul on ikka nappinud nii inimesi kui raha ja võetud eesmärgid tihti pisut üle jõu käinud, aga Jumala abiga on seni hakkama saadud.


Kaido Soom (alates 2008), dr, Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud:

Mõni inimene on kirjutanud mulle kui Eesti Kiriku tsensorile, arvates, et teoloogilise konsultandi ülesanne on vastutada selle eest, et kõik ajalehes olev kannaks kiriku ametlikku seisukohta.
Ma ei mõista oma rolli ajalehes sugugi sellisena. Teoloogilise konsultandina vaatan ajalehe küll enne ilmumist läbi ja arutan peatoimetajaga artiklite sisu üle ning vahel on vaja ka ebatäpseid mõisteid korrigeerida. Kuid see pole tsensuur, vaid tavaline toimetamine.
Ajaleht Eesti Kirik püüab tekitada diskussiooni, tuua esile erinevaid arvamusi, tehes seda tasakaalustatult ja mitte sensatsioonihimuliselt inimestest üle sõites. Samuti tuleb arvestada lugejaskonnaga, kelleks on nii tavalised koguduseliikmed kui kõrgharidusega teoloogid. Igaüks peab ajalehest midagi huvitavat leidma. Seda printsiipi olen püüdnud oma töös järgida.
Eesti Kirik on arvestades EELK suurust ja lugejaskonna hulka väga hea ajaleht ja püüan omalt poolt anda panuse tulevikku, et leht võiks edaspidigi olla sama hea ja ehk veel paremgi.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)