Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Teoloogiks kasvamisest ja teoloogia kasvatamisest Eestis

23.12.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Professor Randar Tasmuth koos töövahendiks oleva Uue Testamendi sõnaraamatuga oma kabinetis. Tiiu Pikkur.

Kuidas mõtestab EELK Usuteaduse Instituudi dekaan ja Uue Testamendi professor Randar Tasmuth enda teoloogiks kujunemise teekonda, millisena näeb ta tänapäeva Eesti teoloogiat tervikuna ja kuidas oleks tema meelest veelgi lootusrikkam minna vastu lähenevatele jõuludele.

Milline oli Teie õpingutee algus? Kes olid suurimad eeskujud ja mõjutajad?

Randar Tasmuth: Piibliteaduste õppimise vastu äratas huvi professor Evald Saag. Enne kui astusin 1986. aastal usuteaduse instituuti (UI), olin temaga juba tuttav, tundsime perekondlikult. Professor Sae juures käis kodus terve hulk üliõpilasi. Ta kõneles vaimustavalt, tema heebrea keele oskus ja idamaade tundmine äratasid nende teemade vastu huvi ja peaaegu kõik soovisid vanatestamentlasteks saada. Tal jätkus aega teha heebrea keele õppijate töödes pastakaga parandusi, anda näpunäiteid viljakamaks õppimiseks, kuid kui õppimine raskeks läks, hakkasid innustunud õppijad Vana Testamendi vankri pealt tasapisi maha kukkuma. 

Vaatamata sellele kandus ülesäratatud innukus üle teistele õppeainetele, ka siis, kui tema juures enam ei käidud. Evald Saag oli väga avatud inimene, mäletan selgelt kuuekümnendates aastates reibast, elukogenud ja inspireerivat Saagi. Oli väga tänuväärne, et sain tema juures kodus õppimas käia.

Kuivõrd sügava põhja tema õpetus andis, kogesin Helsingi ülikoolis. Tekkis võrdlusmoment. Mitmeski aspektis oli Evald Sae pilk teravam kui tolleaegsetel Vana Testamendi õppejõududel, välja arvatud Timo Veijola, kes oli Helsingi ülikooli Vana Testamendi professor. Timo Veijola läks teoloogias süvitsi ja minulgi oli võimalus tema käe all õppida.

Uue Testamendi uurimise juurde juhatasid mind Uue Testamendi professor Ago Viljari ja Toomas Paul, viimast tundsin juba enne õppima asumist. Meenutan Ago Viljari erilist hingehoiu oskust. Nii et ta oli Uue Testamendi ja vanakreeka keele õpetamise kõrvalt ka hingehoidja. On unustusse vajunud, et ta kirjutas omal ajal masinakirjas paksu kreeka keele õpiku ja ka sõnaraamatu. Seal leidus nii Uue Testamendi kreeka keelt kui ka klassikuid. Mõned käsikirjalised eksemplarid on olemas ka siin instituudi raamatukogus. See õpik ületab Jaan Undi kreeka keele õpikus sisalduvat. On kurb vaadata, missugune varamu on möödunud aegade käsikirjades peidus ja mida enam ei tunta, just nimelt enne aastat 1990, sellele tuleks tähelepanu pöörata.

Kindlasti on mind mõjutanud ka vestlused Toomas Pauliga. Näiteks sattusin talle Saaremaale külla, kui ta tõlkis Uut Testamenti. Kuna olin õppinud pedagoogilises instituudis ning seal kokku puutunud psühholoogia ja filosoofiaga, märkasin tema väikeses töötoas, seal palkidest tares Valjalas, riiulil Kanti teoseid „Kritik der reinen Vernunft“ ja „Kritik der praktischen Vernunft“. Sealt hargnesid filosoofiateemalised jutuajamised. Meenub, et parajasti oli tal tõlkimisel Luuka evangeelium ning ta näitas üht pikka kommentaari, öeldes, et see on päris kasulik. 

Lõpetasin UI 1990. aastal nelja aastaga, saavutasin teadusmagistri tegemise õiguse. Süsteem oli toona veidi teine, teadusmagister võrdus ülemastmega. Ühe ülemastme eksami tegin näiteks prohvet Jeremija kohta – seda oli rohkem kui 30 aasta tagant hea jälle meelde tuletada. Süvenemine Uude Testamenti tuli aga ikkagi pärast Helsingi ülikoolis veedetud aastat. 

Kui naasin Eestisse, kutsus Toomas Paul ühe haigestumise ajal mind enda asemel loenguid pidama. Alustasin kursuse andmisega oma endistele õpingukaaslastele. Nüüd olen UIs õpetanud järjest 30 aastat. Oli ka periood, mil käisin Tartu ülikooli usuteaduskonnas õpetamas. Mul oli siis üks pikk esmaspäev kuus, ja aastate jooksul lugesin mitmeid kursuseid.

Kui tagasi vaadata, siis kaldusin Uue Testamendi poole ehk ka seetõttu, et Vana Testamendiga tegelejaid oli rohkem, professoriks oli juba saanud Kalle Kasemaa. Kirikuloolane Harri Rein oli samuti Vanas Testamendis päris tugev, ta tegi oma magistritöö Hesekieli raamatu kohta. Seega mängisid korraga rolli nii huvi kui ka vajadus. Tänapäeval on Uue Testamendi teadlaste seas minu head kolleegid ja endised õpilased, näiteks Jaan Lahe ja Ergo Naab.

Uue Testamendiga tegelemine on selle aja jooksul kindlasti palju huvitavat kinkinud.

Iga asi, milles me edu saavutame ja midagi uut avastame, annab palju. Nii on see kolmkümmend aastat väldanud ning viinud just veidi aega tagasi niisuguse teose nagu „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd“ (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXIX) kirjutamiseni. Eelmised sellelaadsed tööd on Ago Viljari sulest, masinakirjalised temaatiliste loengute kokkuvõtted, mida oma raamatus ka põgusalt puudutan. 

Kuidas on praktiline ja teoreetiline teoloogia Teie elus põimunud?

Huvitaval kombel on nad loomulikult käsikäes olnud. Ainult pärast instituudi lõpetamist Soomes doktoritöö kirjutamise ajal tekkisid mul küsimused, kuidas mõista mõnede ilmalikkusele kalduvate teoloogide mõtteid, kui nad ei ole elava kogudusega üldse seotud. Minu küsimus oli, kuidas nemad teoloogia tähendust enda jaoks lahendavad, sest minul oli pidevalt ka töö Harjumaal Kose kirikus. Eriti suur kontrast oli siis, kui vahepeal oli Helsingis olnud mõni rahvusvahelisem konverents, ja siis, kui tulin sealt Eestisse Tuhala kirikusse teenima, kus oli kümme inimest ja üsna külm. Aga sealt siis tähendus sündiski.

Mõtlesin sellele, kui palju peaksid ka lääne suured ülikoolid pöörama tähelepanu küsimusele, missugust leivakotti vaimulikele anda, et neil oleks midagi raskes olukorras edasi jagada. Aeg on nüüd nii palju edasi läinud, et kui 1990ndatel vaatasin Soome koguduste palgaliste suurt arvu, siis see on hakanud muutuma, kätte on jõudnud aeg, et tullakse Eestisse vaatama üht keskmist kogudust ja õppima seda, mismoodi „mittepalgalisena“ toimida. 

See kogemuste pagas, millega töötada – kuidas misjonit teha, jutlustada, mismoodi inimestega suhelda –, on jäänud väikseks. Meil Eestis on see hetkel päris hea. Meil on see isegi kohati parem kui Skandinaavias. Oleks vaja, et ka seal noored õpetajad lastakse vilest ja vasktorudest läbi. Näiteks Toomas Paul teenis alguses samuti väikestes kohtades ja alles siis Tallinnas Jaani kirikus.

Kirikuõpetajana tuleb teha palju tööd inimestega, puutuda kokku nende rõõmude ja muredega. Kuidas leida selleks teoreetilise teoloogia kõrvalt jõudu?

Kogu Piibel on inimestega tegelemine. Kui võtame näiteks Vana Testamendi prohvetite elulood, Jesaja, Jeremija, kellest meil on kõige rohkem teada, siis nad tegelesid pidevalt inimestega. Vestlused kuningatega, rahvaga ja riigi ülikutega – kõik on pidevalt seotud inimestega. Uues Testamendis kuulutab Jeesus ju inimestele. Kui ei tegelda inimestega, siis tekib teoloogia kohta küsimus: What is the point?, mis on selle kõige mõte?

Noorem inimene jaksab rohkem. Mõni aeg suutsin töötada samal ajal nii Kosel kirikuõpetajana kui ka UIs õppejõuna ja kirjutasin samal ajal ka oma doktoritööd, kuid aastast 1998 olen töötanud ainult õppejõuna. Oma rolli mängisid ka haridusministeeriumi muudatused ja bürokraatia suurenemine haridussüsteemis. Selleks ajaks oli juba küpsenud arusaam, et minu kogudus on UI üliõpilaskond. Loengud, seminarid, kõik see elav suhtlus – ka pärast tööd õhtul kell seitse oli sessioonil õppivatel tudengitel vaim sees ja polnud mingit väsimust. 

Mõnes rühmas ongi olnud 12 üliõpilast nagu 12 apostlit. (Naerab. – K. A.) Vahel on ka vähem olnud, siis on nagu presiidium, vahel ka Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega ainult seminari peetud! Sel aastal käisin esimese advendi teenistust pidamas Keila kirikus. Selliseid kutseid aeg-ajalt tuleb ja see on meeldiv.

Kuidas käib usuteaduse instituudi käsi? Tartust vaadates tundub Tallinn kauge. Olete olnud pikka aega UIs vastutaval ametikohal. Milline on see töö olnud?

Jah, õpetamas aastast 1990, prodekaanina aastast 1992, Voldemar Ilja oli toona dekaan. Kokku siis 28 aastat ka institutsionaalseid ülesandeid instituudis, mis on aastal 1946 rajatud. Instituut saab varsti 75, inimese vanus juba. Pühendumise võimalus, missioonitunne, mis on seotud instituudi eluga, samal ajal ka sõltumatus, aga ka vastutus – väike instituut lahendab ise kõiki organisatoorseid küsimusi. See tekitab aga pere- või vennaskonna tunde, õhkkond kujuneb omavahelises suhtluses. Koos üliõpilastega, kes on tulnud koos oma elukogemusega, kes töötavad oma tahte ja veendumuste najal, saab väga palju koos läbi arutada.

Kui võrdlen meid Lätiga, kus on üks suur linn Riia, siis meil on Tallinn ja Tartu – nagu Oxford ja Cambridge. Ühed asjad on Tallinnas tugevamad, teised Tartus – kokkuvõttes on see tasakaalustatud vanker, milleks on kogu Eesti teoloogia. Teooria ja praktika hea ühendus, ka siis, kui paljusid asju enam koos ei tehta. Priit Rohtmets ja Thomas-Andreas Põder õpetavad nii siin kui seal, omal ajal käis Tallinnas õpetamas ka Tarmo Kulmar ja mina käisin Tartus. Kui see igapäevaselt ei paista, siis tegelikult toetame me teineteist moraalselt ja üldkultuuriliselt. Selline mitmekesisus on tõeline õnnistus Eestile.

Milline on Eesti teoloogia võrreldes Põhjamaade või näiteks Läti teoloogiaga?

Oleme küll Baltimaades rahvaarvult kõige väiksemad, aga teoloogiliselt oleme kõige tugevamad. Mitmeid aastaid oli Tartu ülikooli usuteaduskond Läti ülikooli usuteaduskonnale vanemaks vennaks ja tuutoriks. Doktorikoolitused toimusid kõik Tartu ülikooli abil. Samuti meenub, et olen olnud kahele lätlasele doktoritöö oponendiks, üks neist oli Dace Balode, kes praegu on Läti ülikoolis dekaan – tema juhendaja oli Saksamaalt, oponendiks mina, UI õppejõud, ja kaitsmine toimus Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Mõni aeg hiljem käisime Riho Altnurmega koos Riias veel kaht doktoritööd oponeerimas. Võis öelda, et Tartu ülikooli usuteaduskond oli toona, umbes kaheksa aastat tagasi, Baltimaade esimene, UI ja Läti ülikooli usuteaduskond olid enam-vähem võrdsel tasemel.

Põhjamaadega kõrvutades oleme juba rahvaarvult nii palju väiksemad, et raske on võrrelda. Kui kasutada Kalle Kasemaa välja pakutud mõistet bibliomeetriline mõõtmine, mille käigus vaadatakse ainult ilmunud artiklite arvu, tundmata sisu, jääme me Põhjamaadele alla. Ma ei ole aga kindel, et me sisulises kompetentsuses nii palju alla jääksime. Tooksin näiteks Thomas-Andreas Põdra teosemiootika alased tööd, teiseks minu enda sulest ilmunud Pauluse antropoloogia alased tööd, mille vastu on tuntud huvi ka väljastpoolt Eestit. Ja kolmandaks – Toomas Pauli tüüpi haaret aga eriti ei leia, haaret, mis läheks Uuest Testamendist kaugemale.

Alanud on advendiaeg, ootuse ja lootuse aeg, mida on sel keerulisel aastal inimestel võib-olla veidi rohkem vaja kui tavaliselt. Mida teha, et lootust oleks rohkem?

Me ei tohi ära lahustuda näotus ja iseloomutus virvarris. Mulle tegi head meelt, et AKs räägiti taas mardipäevast, sellised traditsioonid on meile igiomased. Eestlased on nimetanud end laulurahvaks, aga lauldi ikkagi lauluraamatust. 

Tänapäeval on üheskoos jõululaulude laulminegi hakanud kaduma, seda tuleb taas avastada. Ühine, kodune, elav advendilaulude laulmine annab igaühele midagi. Miks mitte laulda ka üksinda olles? Kui laulame lauluraamatust laule, nagu meie vanemad on laulnud, siis see kannab. Paljud sõnad on ju samad, mida nemad laulsid, tekib side olnu ja oleva vahel. Need laulud on kestnud ja kestavad edasi. See imeline elustav ja rõõmsaks tegev jõud, mis neis on, toimib ikka edasi.

Kristel Algvere

Randar Tasmuth (1955), dr. theol.

Doktoritöö kaitstud Helsingi ülikoolis 2004. a, juhendaja Ismo Dunerberg. Teema „Mitme palgega jünger. M. Hengeli ja James H. Charlesworthi käsitlused jüngrist, keda Jeesus armastas“.

Eesti esimese eksegeetikaõpiku „Sissejuhatus eksegeetikasse“ koostaja, koos Urmas Nõmmikuga 2006. a.

Raamat „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd“ ilmus 2020. a.

Arvukalt magistrantide ja doktorantide juhendamisi. Usu­teaduse instituudi Uue Testamendi professor.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)