Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Teoloogiadoktor Toomas Pauli ettekanne

07.10.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Teoloogiadoktor Toomas Paul Piibli tõlkimise teemal ettekannet pidamas. Urmas Roos.

Kõrgesti austatud piibli­sõprade kogu! Te olete kogunenud täna, tõlkijate kaitsepühaku Hieronymuse 1600. surma-aastapäeval, et kirjutada alla leping uue eestikeelse piibli ilmumiseks 19 aasta pärast.

Tegemist on väga suure ja de­likaatse ettevõtmise­ga. Eesti on vana kultuurrah­vas – meil on olnud omakeelne piibel sajandeid, ja see on tuntavalt kujundanud meie kirjakeelt. Kavandatav juubelipiibel peab arvestama sellega, et käibima jäävad ka varasemad tõlked. Tõik, et piiblitõlge on olemas ning ositi usklikel inimestel südames ja peas, komplitseerib vana ja armsaks saanud tõlke asendamist uuega. Uus peab olema kordades parem!

Ka püha Hieronymuse tõlge ei tulnud tühjale kohale, vaid pidi tõrjuma kõrvale senised tõlked ladina keelde. Tema heebrea keelest tehtud Vana Testamendi tõlkele, mis hakkas osade kaupa ilmuma alates 390. aastatest, oli vastuseis põhimõtteline kõikidel tasan­ditel ning ka tema ise kasutas oma tõlget üksnes teaduslikes kommentaarides. Muudel juhtudel (jutlused, katehhees) tsiteeris ikka endisi, Septua­gintast lähtuvaid tõlkeid.

Hieronymuse tõlge pääses täielikult mõjule alles paarsada aastat hiljem, VII sajandi alguseks. Nn Vulgatas, mis põhineb suures osas tema tõlkel, on kasutatud ositi vanemaid tõlkeid – see on kompromissvariant (vetus et vulgata editio, ‘vana ja üldlevinud väljaanne’), mis kinnitati normina alles Trento kirikukogul 1546. aastal1 – vastukaaluks juba ilmunud ja ääretult populaarseks kujunevale usupuhastaja Martin Lutheri saksa rahva­keelsele tõlkele.2

Kahtlemata tuleb pühakirja tõlget kohendada ning mõne aja tagant üritada ka uuesti sõnastada. Aga kas ja kuivõrd uus tõlge õnnestub, sõltub sellest, kas meie keskel juhtub praegu elama selliseid, kes nii erilise tööga korda saavad.

Kui heita pilk piibli tõlkimise ajaloole, võib näha teatud mustreid. Tõlkijateks ei ole olnud suvalised mehed, vaid lisaks vältimatule haridusele ja keelteoskusele ning intellektuaalsetele võime­tele on määrav ka teatud iseloomutüüp või loomus. Piiblit on tõlkinud reeglina eraklikud fanaatikud, kel pole sageli olnud iseloom kõige leplikum – püha Hieronymus oli üsna konfliktne tegelane. Reeglina olid nad mungad – nagu munkpreestrid Kyrillus ja Methodius, kes tõlkisid kahekesi piibli vanaslaavi keelde. Martin Luther oli küll kloostrist lahkunud, kuid praktiliselt ikkagi munk, kui ta üksipäini Wartburgi lossis Uue Testamendi tõlkis.3

Nii on see olnud ka eesti piiblitõlkijatega – töö on tehtud pikkamisi isepäi. 1686. aasta Wastse Testamendi tõlkisid Adrian ja Andreas Virginius. XIX sajandil pandi kokku piibli revideerimise ja emendeerimise komiteesid, aga need ei andnud suu­remaid tulemusi. 1912. a il­mu­nud nn Uue Testamendi proo­vitrükk ning käsikirja jää­nud kogu Vana Testamendi tõl­ge on praktiliselt Jaan Berg­manni töö, kes ei hoo­li­nud kuigivõrd komisjoni liik­me­te arvamustest, nagu Jaan Lat­tik ja eriti Johan Kõpp oma memuaarides kurdavad. 4

Harald Põld tõlkis ainu­isikuliselt piiblit – tol ajal ei olnud ka formaalset piibli­tõlkekomisjoni vms. Hillar Põld tõlkis üksi VT psalmid, ja tõeline vägilane Endel Kõpp tõlkis eksiilis üksinda kogu Vana Testamendi koos apokrüüfidega, abiks vaid keelemees Johannes Aavik5, tõrjudes Vello Salo, kes pakkus oma abi. Isa Vello Salo eluunistus oli ise tõlkida kogu piibel. Jõud ja aeg kulus paljule muule, ilmusid vaid tõlkekatked, ja ta ainus abimees oli luuletaja Indrek Hirv.6

Piiblitõlkijate kangekaelsus ei ole midagi eestlastele iseloomulikku. Toon vaid ühe näite. Mul õnnestus kohtuda soome-eesti III piiblitõlkijate seminaril Turus 6.–10. juunil 1983 rootsi Uue Testamendi tõlkija, UT prof Harald Riesenfeldiga. Ta rääkis, et 1981. a ilmunud uus tõlge rootsi keelde on 18 aasta töö vili, mida lõpus finantseeris Rootsi riik. 

Viimased kuus aastat istusid H. Riesenfeld ja tema sõber, klassikalise filoloogia professor Jonas Palm hommikust õhtuni ühe laua taga tema eraraamatukogus. Iga teksti töötati ümber 15 (!) korda. Oli ka komisjon ning 30-liikmeline referentsrühm, aga Riesenfeldile ja Palmile oli antud viimase otsuse langetamise õigus. Rootsi uus tõlge ei ole konkordantne, ent tõlkijad on igal konkreetsel puhul teadnud täpselt, miks nemad tõlgivad sääraselt.7

Võta kust otsast tahad – piibli tõlkimine on nii spetsiifiline (elu)töö, et seda suudab – ja üpris harva – teha vaid üks või äärmisel juhul kaks meest, kes teineteist täiendavad. Suure­ma seltskonna puhul lähevad tahtmised nii haraliseks, et tulemusega pole keegi rahul.

Jah, teatud määral on vaja raha – keegi peab niipalju andma, et hing sisse jääb. Hea oleks, kui õnnestuks need pädevad fanaatikud muudest kohustustest vabastada, s.t maksta neile mingit pajukit, et nad saaksid täielikult aasta(kümne)teks pühenduda oma mõtetes piibli maailmas elamiseks. Piiblitõlke komisjon on muidugi vajalik, soliidsuse mõttes – kuid alles töö päris viimases faasis.

Niisiis: on vältimatu, et Jumal ärataks mõne noore andeka ja andunud teoloogi, kes tunneks, et tema kutsumus on asuda piiblit tõlkima. Tulemuse saaks siis 2039. aastal pidulikult ka paberil välja anda.

Tahaks loota, et eesti Hieronymus(t)el õnnestub tõlge nii suurepäraselt, et järgnevatel sajanditel pole enam vaja muud kui välja vahetada üksikuid sõnu, mille tähendus on muutunud.8 

Piibel peaks olema värske. Just seda nimetab Marju Lepajõe pühale Hieronymuse­le iseloomulikuna. Eestlastel on olnud väga hea tõlge ligi kolmsada aastat, ja seda lihtsalt „parandada“ pole põhjust. Uuel on mõte ikkagi siis, kui ta mõjub kosutavalt nagu värske, hästi lõhnav tuulehoog.

1   Vt Marju Lepajõe, Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks. – Tõlkija Hääl VI, 2018, lk 36–47.

2   Biblia Germanica 1542 ja 1545.

3   Das Newe Testament Deutzsch, Vuittemberg, 1522. Martin Luther oli juba viisteist aastat intensiivselt piiblitekstidega ja nende kommenteerimisega tegelenud ning äsja – 1516. aastast – oli talle kättesaadav Uus Testament kreeka keeles.

4   Jaan Bergmanni kohta vt Toomas Paul, Eesti piiblitõlke ajalugu esimestest katsetest kuni 1999. aastani. – Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Emakeele Seltsi toimetised nr 72, lk 596–613.

5   J. Aavik tõlkis ka ise piiblit – vt Johannese Ilmutus ehk Apokalypsis. – Nõmme: 1940 ja Göteborg: 1960.

6   Üksiküritajaid on meil olnud tei­sigi, nagu Harry-Johannes Rein (Evangeelium: Jumala Pojast Jeesusest Kristusest, Ruhnu: 2013, 195 lk) ja Enn Kivinurm (Kii­tuslaulud, Rakvere: 2013, 264 lk).

7   Vt Toomas Paul, Soome-Eesti III piiblitõlkijate seminar Turus 6.–10. juunil 1983. – EELK 1984, lk 67.

8   Nagu seda on „sünnitama“ meeste kohta – täitsa korrektne kausatiiv (sündima-sünnitama, vrd tekkima-tekitama, sööma-söötma jne), aga praeguse sõna tähenduse nihke tõttu muutunud veaks. Pühal Hieronymusel polnud sellist keele arengut vaja karta, sest ladina keel hääbus rahvakeelena koos roomlaste kadumisega, küll aga meil – me ju ei tahaks, et eesti keel muutuks surnud keeleks niipea veel.


Toomas Pauli ettekanne 30. sep­temb­ril, kui  kirjutati alla Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Piibli­seltsi ja rahvastikuministri algatusel ühispöördumisele Eesti rahva poole seoses Piibli uue tõlke ettevalmistamise ja väljaandmisega. 

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)