Esileht » Arvamused » Arvamus »

Teoloogia teiste kõrval

17.08.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kultuurielu

 Ülesanne ise oli küllalt lihtne: panna Sirje ja Peeter Oleski koduses raamatukogus usuteaduslikud välja­anded kõik samasse riiulisse. Et teoloogia seisaks koos.
Vastavat rida koguneks ligemale kolm meetrit, millest pühakiri, lauluraamat, Uku Masingu teosed, köited «Eesti mõtteloost», uurimused vaimuliku kirjasõna keele kohta ja vanavene kirjandus asuvad siiski lahus. Seadmata raamatukogunduse keeles «jooksvaid meetreid» kellelegi eeskujuks, tekkis ikkagi järgmine küsimus: kui paljudel meist on kodus käepärast teoloogiaalane miinimum ja millest see õigupoolest peaks koosnema?
Alus ja lähtekoht
29. mail 1989 on Tartu Riikliku Ülikooli tollase farmaatsiakateedri dotsent, Ph.D. (1978) Toivo Hinrikus (1944) koos abikaasa, nüüdse Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri, mag.phil. (2002) Rutt Hinrikusega (1946) kinkinud Sirje Oleskile tema filosoofiadoktoriks promoveerimise päeval Piibli, «Eesti Kristliku Ministri väljaande», mille kirjastajaks oli Rahvusvaheline Piibliselts. Trükitud on see Soomes, proovitrükk tehtud detsembris 1988. Täitsa selge, et perekond Hinrikus ei kinkinud ära isiklikku eksemplari. Järelikult jätkus seda raamatut Eestis rohkem ja väärib uurimist, kelle koju ta veel jõudis.
Olen näinud kitsast abieluvoodit, mille kõrval öökapil lebasid pitsilisel linikul Uus Testament ja lauluraamat. Rohkem selles peres vaimulikku kirjandust polnud, aga nood kaks olid lähimal. Kahjuks ei ole meeles, kuivõrd oli käeulatuses Piibel akadeemik Paul Aristel (1905–1990), kes oma kodus Tähtveres töötas teisel korrusel, kuid magas all väikeses ruumis, mida nimetati papa toaks Ariste isa, Lullikatkult pärit sepa Aleksander Bergi (1875–1958) järgi. Paul Ariste tundis pühakirja ja usklike maailma nagu lingvist (ja etnoloog). Kui tihti ta pöördus Piibli nagu teejuhataja poole, ei oska öelda. Usutunnistuselt kreekakatoliiklane, oli tema sooviks saada maetud ortodoksselt. Nii ka sündis.
Teoloogiaalaseks tuleb lugeda kogu see asjaomane kirjandus, mille aineks on eestikeelse vaimuliku kirjasõna kas lingvistiline või ajalooline aspekt, niisamuti ka kõik muu, mis puudutab Eestis osadust. Siin avaldub mitu uurimissuunda, millest on viljakas igaüks. Ühe suuna ajaliseks ulatuseks on vaimulik kirjasõna alates Pühavaimu koguduse hingekarjasest Georg Müllerist (~ 1570–1608) kuni Tartumaa praosti Otto Wilhelm Masinguni (1763–1832).
Teiseks on orientaalsete ja antiiksete või varakeskaegsete baastekstide tõlkimine eesti keelde teaduslikul, s.t kommenteeritud kujul. Selle raske töö klassikud on (tähestiku järgi) August Annist (1899–1972), Ain Kaalep (1926), Marju Lepajõe (1962), Anne Lill (1946), Linnart Mäll (1938–2010), Triin Parts (1972), Karl Reitav (1897–1960), Vello Salo (1925), Ülo Torpats (1920–1988), Haljand Udam (1936–2005) ja Jaan Unt (1947) ning kindlasti on neid veelgi.
Ühte riiulisse see kõik ei mahu. Minimaalseks peab pidama võimalust teda leida ehk siis seda, et näiteks kõik, mis haarab või riivab vennastekoguduse ajalugu Eestis, oleks vastava märksõna alt ka otsitav. Paraku see ei ole nõnda. «Vikipeedia» ei vahenda Rudolf Põldmäed (1908–1988) kui hernhutismi uurimist vedanud teadlast, kes oma doktoritööd sellisena kaitsta ei saanud, kuid kirjutas materjali siiski kokku. Märksõna «hernhuutlus» sealsamas lõpetab käsitluse jällegi nõnda, nagu poleks Rudolf Põldmäe ja Voldemar Ilja elutööd olemaski.
Edasi?
Arvan küll, et lähem tulevik seab meie ette niisugused probleemid, mille lahendamisest pole pääsu. Üks on tolerants ehk sallivus säärase mõtlemisviisi suhtes, mis pole juba ette hävitav. Hävitavuse vastu tuleb olla igal juhul. Kui nii, siis seisneb sallivus 1) alternatiivide möönmises, 2) teisitimõtlemise tõlgendamises ja 3) oma vaatekoha põhjendamises. Raamaturiiulis peaks see tähendama, et oma koha leiaksid ka islam, budism ja animism, ent ka klassikute korralikud elulood. Riiulite pikkus ei ole määrav, küll on seda väljaannete autoriteetsus. Ma ei tea, kas nii sobib käesoleval korral öelda, aga meil on läinud hästi, sest meie raamatukogus pole ainsatki teost, mis usuteadust labastaks või lagastaks.
On täiesti loomulik, kui pererahvas vaatab hommikul enne kesklinna või lähimasse toidupoodi minekut üle, kui pikaks ajaks jätkub igapäevast leiba. Raamatutega nii hõlpsasti ei lähe, kuid ka nemad vajavad revideerimist. Saan aru, kui eksemplar on armas, ent on vaja tunda sedagi, mis ilmub uut ega ole meelelahutus. Neis asjus peab olema vist preskriptiivsem.
Peeter Olesk

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)