Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Teoloogia sillaehitajana omade vahel

31.08.2011 | | Rubriik: Teoloogilist


Usuteaduse instituudi (UI) toimetised nr XXI on pealkirjastatud «Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis» ning toob huvilisteni artikleid kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja piibliteaduse alalt.

Väljaandega märgitakse UI 65. aastapäeva, samuti tähistatakse Tallinnale ja Turule osaks saanud au olla käesoleval aastal Euroopa kultuuripealinnad.
Eessõnas toonitab rektor Randar Tasmuth instituudi osa teoloogilise (õppe)materjali publitseerijana (ka poliitiliselt kirikuvaenulikel aegadel). Kiriku vaimuliku elu lahutamatuks osaks on alati olnud teoloogiline uurimistöö, rõhutab saatesõnas ka peapiiskop Andres Põder.
Käesolev number, mille on toimetanud Riho Saard, pakub lugemist kolmes plokis: «Kiriku ajalugu»; «Filosoofia ja teoloogia»; «Piibel». Lisana avaldatakse UI teadusmagistrite nimekiri koos kaitstud uurimuste nimistuga.
Ülemere hõimusuhteid esindavad kogumikus eesti ja meie lähima naabri soome teoloogide kirjutised.
Geograafiliselt kaugemaist, ent ajalooliselt lähimaist partnereist on esindatud Saksamaa ja baltisaksa rahvusrühmaga seonduvad saatusekäigud. 
Jyrki Knuutila tutvustab püha Olavi kultust Tallinnas ja laiemalt Eestis 13.–16. sajandini. Kari Tarkiaineni teemaks on Tallinna piiskopi Chris­tian Agricola (1550–1586), kes teatavast oli soome kirjakeele looja ja Turu piiskopi Mikael Agricola poeg, ja Rootsi kirikupoliitika Eestis 1583–1586.
Jumalakartlikkusest mõlemal pool Soome lahte kirjutab Tuija Laine.
Alar Laats, pealkirjastades oma artikli «Rajamaa sillaehitajad», annab ülevaate eelmise sajandi grupi saksabalti (nõnda nimetab autor baltisaksa rahvusrühma) teoloogide tegevusest, kelle püüdeks oli rajada silda ida ja lääne vahele.
Tallinna kolme baltisaksa koguduse – Niguliste, Oleviste ja toomkoguduse – elu kahe maailmasõja vahelisel ajal tutvustab Matthias Burghardt, rõhutades, et baltisakslaste ümberasumine Saksamaale 1939. aastal tähistas selle rahvusrühma lõppu Eesti ja Läti territooriumil.
Kristel Engman käsitleb UI rolli Eesti ja Soome luterlike kirikute suhetes 1946–1989. Hoolimata äärmiselt keerulistest poliitilistest oludest ei lakanud sõsarkirikute läbikäimine kunagi.
Ischchan Tschiftdschjan määratleb postmodernismi olemust.
Arne Hiob seab artikli fookuseks Neitsi Maarja ja luterliku teoloogia. Autor avaldab lootust, et tulevikus leitakse erinevate konfessioonide vahel Maarja küsimuses suuremat üksmeelt.
Saladuseloori Taaveti ja Bat­seba abielu üle aitab kergitada Kalle Kasemaa rabi Josef ben Abraham Gikattila teose tõlke ning kommenteerimise kaudu.
Psalmi 42–43 tõlkeprobleeme avab seniseid eestikeelseid piiblitõlkeid aluseks võttes Urmas Nõmmik.
Jeesuse uurimisega seotud küsimusi vaeb Kari Syreeni ning Randar Tasmuth käsitleb Pauluse nägemust Kristuse kogudusest.
Eesti Kirik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)