Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Teoloogia hoitusest ja hoidmisest

23.11.2022 | | Rubriik: Kirikuelu, Persoon minevikust
Evald Saag. Erakogu.

24. novembril möödub Evald Sae (1912-2004) sünnist 110. aastat. 2000. aasta Intervjuus Edakai Simmermannile vahendas ta oma mälestusi Usuteaduse Instituudi asutamisest.

1632. aastal asutati Tartus ülikool Academia Gustaviana. Seal alustas tööd ka usuteaduskond, mis tegutses läbi ülikooli erinevate ajalooperioodide ja nimetuste kuni 1940. aasta 31. augustini, mil nõukogude võim ta sulges. Raamatukogudes hävitati sel ajal 70 000 köidet vaimulikku kirjandust.  

Saksa okupatsiooni ajal jätkas usuteaduskond tegevust Tartu ülikooli juurde asutatud usuteadusliku instituudina (1943), mis suleti 1944. aastal. EELK konsistooriumi otsusega 3. maist 1946 asutati Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK; alustas tööd 1949. aasta aprillis), mis alates 1967. aastast kannab nime EELK Usuteaduse Instituut.

UKK teaduslik sekretär oli algaastatel Evald Saag, kes koos Uku Masingu, Jüri Kimmeli ja Adolf Horniga seisis hea teoloogilise hariduse ja vaimulike koolituse järjepidevuse eest.  

Olen teiste vanema põlvkonna vaimulike hulgas lindistanud ka Evald Saagi. Kui ma ühte jutuajamist alustasin lausega „Usuteaduse instituudist rääkides on kõik ametivennad öelnud kui ühes suust, et seda teab kõige paremini Evald Saag …“, siis noogutas ta nõusolevalt ning jutustas pikemalt mõtlemata ajast ja inimestest, teoloogide ettevalmistamise ümberkorraldamisest, aga ka usulise kirjanduse päästmisest.

Siinkohal võiks täpsustavalt lisada, et usuteaduse instituudi raamatukogus oli 1970ndatel ligikaudu 30 000 raamatut, lisaks paarkümmend tuhat Tartu ülikooli usuteaduskonna seminari-raamatukogust ja teistest fondidest pärit raamatut.   

Lindistasin Evald Saagi 2000. aastal, kokku on materjali üle kahesaja lehekülje. Alljärgnevalt väike meenutus ajast, mille märksõnad on sõda ja okupatsioonid.  

Evald Saag: Olen EÜSi vilistlane, piiskop Johan Kõpp oli samuti EÜSi vilistlane. Tema poeg Endel oli minuga samas seltsis, nii et meil oli omavahel tihedat läbikäimist.  

Nendel poliitiliselt ärevatel aegadel olin mõnda aega konsistooriumi peasekretäri abi, tegin kõike, mis vaja. Johan Kõpp oli juba ette näinud Eesti Vabariigi kokkuvarisemist, nagu meie haritlaskond üldiselt teadis selle paratamatust. Seda teadis Jaan Tõnisson, seda teadis Konstantin Päts, Johan Laidoner. Need mehed töötasid koos, et säilitada Eesti kultuuri ja haridust. 

Kui nõukogude võim hakkas raamatuid põletama, sai ülikooli raamatukogust lõpmata palju usuteaduslikku kirjandust päästetud. Esimese asjana tuli vene ametimehi, kes käisid raamatukogudes ja mitmesugustes haridusasutustes raamatuid ära korjamas, ninapidi vedada. Ülikooli raamatukogus, mis asus siis Toomel vanas kirikus, vahetasime usuteadusliku kirjanduse kappide ustel ja riiulitel sildid ära. Panime valed sildid. Näiteks: Filosoofia XVIII sajandil. Loodusteaduslik kirjandus. Aga tegelikult oli teoloogia. Viisime nõukogude võimumehed segadusse, nii et nad ei teadnudki usuteaduskonna raamatuid hävitada. 

Tõime ära umbes kümme autokoormat raamatuid ja viisime need peamiselt Rõngu ja Kilingi-Nõmmele, aga ka väiksematesse maakohtadesse, kus nad peideti kirikutesse ja pastoraatidesse. Koguduste õpetajad olid väga vastutulelikud, sest Johan Kõpp oli ju kirikuringkondades hääs kuulsuses. Risk muidugi oli, sest kui võimumehed oleksid sellest teada saanud, oleks see meile kõigile midagi halba kaasa toonud. 

See oli mitu kuud enne seda, kui usuteaduskond ametlikult suleti. Konstantin Päts oli siis veel president.

Kui usuteaduskond 1940. aasta augustis suleti, tekkis muidugi küsimus, mida ja kuidas teoloogilise haridusega edasi teha. Piiskop Johan Kõpp oli järele kuulanud, et ei ole mingit mõtet pöörduda äsja ülikooli rektoriks määratud Hans Kruusi poole, kuna Hans Kruus võttis kommunismi tõsiselt, nagu ka Eesti liitumist Venemaaga. Vaene Kruus! Hiljem ta kahetses. Oli ka EÜSi vilistlane. Kui ta vangist tagasi tuli, oli meil juttu sellest. Ta ütles, et ta oli nagu pimedusega löödud. 

Aga tookord … Piiskop Kõpp ütles: „Mine Semperi juurde!“ Johannes Semper oli viimane poolpunase/poolvalge vahevalitsuse haridusminister. Rääkisin temaga, ta ütles: „Seda tuleb arutada, mida ja kuidas usuteaduskonnaga edasi teha. Ja võimalikult kiiresti.“ See jutuajamine toimus Tallinnas. 

Järgmine mees, kellega rääkisin teoloogilisest haridusest, oli Johannes Lauristin. Tema oli sel ajal samuti väga kõrgetel kohtadel. Ja tema, kompartei sekretär ja ülemnõukogu saadik, ütles: „Usuteaduskond tuleb alles hoida. Ma ei kujuta Eesti rahvast ette usu ja kirikuta.“ – Vaat, kuidas ütles! Seejärel võeti appi veel kolmas mees, peaminister Johannes Vares. 

Kõik need jutuajamised ja kokkusaamised olid täiesti salajased. Kasutasime ruume, kus ilmselt ei olnud pealtkuulamisaparaate. Me ikka teadsime, kuhu läheme ja kus räägime. Tollest ajast olid veel mõni aeg tagasi alles pitsatid ja nurgatemplid, trükitud paberid, kus oli asutuse nimi, aadress ja telefon. 

Piiskop Johan Kõpp, kirikuvalitsuse esindajad, kelle hulka ka mina kuulusin, ning need kolm Johannest olidki iseseisva UI asutamise mõtte algatajad.   

Usuteaduskond nagu oli ja samas ka ei olnud. Õppejõududest jätkasid esimesel võimalusel oma tööd kõik pääle Uue Testamendi professori Siegfried Aaslava, kes oli oma loomult ettevaatlik. Aga ta ka arreteeriti hiljem. 

Tollase Usuteaduse Instituudiga liideti ka Tallinna konservatooriumi heliloomingu ja oreli osakond. Selle noodivara me päästsime samuti. Meile anti nende kolme parteimehe allkirjaga kiri kaasa, ning vastav noodikogu jõudiski kirikumuusikute kätte. See on tänini kasutusel.  

Alustati loengutega, võeti vastu eksameid. Tartus kasutasime selleks isegi endist usuteaduse (usuteaduskonna) auditooriumit ülikooli päähoones – uksest sisse tulles vasakut kätt.

Vana Testamendi õppejõududeks olime meie Uku Masinguga. Uku Masing oli samal ajal ka võrdleva usuteaduse professor. Et ta tervis oli halvavõitu, siis me asendasime vajadusel teineteist. Uue Testamendi loengud andsime Albert Roosvaltile, hilisemale praostile. Tema oli õppinud eraviisiliselt professor Otto Seesemanni juures, kes hakkas vanaks jääma. Hiljem hakkas Uue Testamendi loenguid pidama Ago Viljari.  

Õppeprogrammi kuulub ka ajalooline usuteadus, kirikulugu, dogmaatika ja eetika. Professor Olaf Sild nõustus loenguid pidama, aga tema tervis halvenes ja ta surigi 1944. aasta mais. Nii kaua võttis ta eksameid vastu. Tema kõrvale oli abilisi vaja. Mina võtsin kirikuajaloo ja ajaloolise õppetooli enda pääle. Süstemaatilist usuteadust ja teoloogiat lugesid Jaak Taul ja Elmar Salumaa. 

Jaak Taul hakkas vastu võtma dogmaatikaeksameid, Elmar Salumaa eetikat. Aga Jaak Taul läks 1944. aastal Läände – ta ei saanud siia jääda, ta oli rahvusliku liikumise tegelane –, ja 1945. aastal arreteeriti Elmar Salumaa. Siis pidin mina nende asemel loenguid pidama. Õnneks olin ma neid ained Uku Masingu soovitusel ka süvendatult õppinud.

Tegeliku usuteaduse professoriks oli Johan Kõpp kuni 1944. aastani, mil ta Eestist põgenes. Seejärel asusid tegelikku usuteadust lugema dotsent Jüri Kimmel, kes elas Tartus, ja Jaan Muru. Jaan Muru oli õppejõuna väga tugev ja ise ta ka jutlustas väga hästi. Niisamuti oli Kimmel silmapaistev jutlustaja. Ta oli kuni 1945. aastani Tartu ülikooli ja Tartu Jaani koguduse õpetaja. 

Võrdlev usuteadus ehk teisiti öeldes usundilugu jäi Uku Masingule. Ja oligi meie meeskond koos. Lisaks nendele õppejõududele oli meie meeskonnas kuni 1944. aastani professor Vassili Martinson, õigeusu kirikuloolane. Professor Martinson oli Eesti Vabariigi ajal usuteaduskonna teaduslik sekretär. Tema oli pühendunud teadusemees ja tema ideoloogia oli selline: kaks vana kirikut, luterlik – suhteliselt vana on ju luterluski – ja õigeusu kirik, mis ulatub kuni hommikumaa kirikuteni –, et need peaksid töötama koos. Professor Martinson põgenes Saksamaale.

Kui piiskop Johan Kõpp Eestist põgenes, jäin mina instituudi ametlikuks juhatajaks. 1944. aastast alates toimusid loengud Tallinnas, sest meil ei olnud Tartus enam loenguruume. Ülikool ei saanud meile enam kasutada anda peahoone auditooriumit, kus mitmed põlvkonnad teolooge olid loenguid pidanud ja kuulanud. Ülikoolil ei olnud enam usuteaduskonda.   

Usuteaduskonna ülesanded võttis üle Usuteaduslik Kõrgem Katsekomisjon. See oli kaugõppes õppimine. Nii ta jäigi, aastakümneteks.  

Edakai Simmermann

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)