Esileht » Online » Online artiklid »

Teoloogi sõna

05.10.2015 | | Rubriik: Online artiklid

On tüütuseni korratud, et eestlane on kinnine. Ta ei kipu ennast kergelt avama. Ta on napi jutuga. Emotsioone välja ei näidata. Siiski näib olevat valdav harras, lüüriline tunne, mis on teinekord tugevalt vürtsitatud kurvameelsusega. Võib tähele panna seda, et oma nime ei öelda naljalt välja, ei tutvustata ennast.

Nimel, üldse sõnal on vägi sees. Sellega tuleb ettevaatlikult ümber käia. Nõnda, et kui eestlane ütleb ennast tutvustades mokaotsast oma nime, siis ehk pole siin tegu ebaviisakusega, vaid ettevaatusega. Need kõik on eestipärase vaimsuse, järelikult ka usuvaimsuse omadused.

Aga ma ei räägi vaimu ilmingutest, vaid üritan tabada vaimu ennast. Vaimu võivad ehk kõige selgemini tabada kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. Kristjan Raua või Jüri Arraku pilte vaadates, Tammsaaret või Runnelit lugedes tunneme ära – ahaa, need oleme meie! Tuttav asi kõige oma vähe valuliku visaduse ja pisut põhjamaise raskemeelsusega, enda peidus rõõmude ja igavese iroonia poolest.
Elame muutuse sees. See toimub juba praegu. Vana enam ei toimi, uus veel ei toimi. Mõtlen just kirikus. Statistika ütleb, jah, eestlased on usuleige rahvas. Kuid statistika arvestab kiriklikku kuuluvust, ei enamat. Selles väites tunnen viga – äkki me ei tunne ära, äkki me räägime eri keelt?

Edasi loe ajalehest Meie Maa.

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)