Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Teodor, kullake!

14.10.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Anu Mõtshärg

Põrandalaudades on praod sees. Kuidas see mulle nüüd silma jäi? Mõni laud oli väändunud, kõver; pealt lõhed sisse kuivanud. Lõhedesse tolmu, kübemeid läinud. Teodor, kui palju sa nägid vaeva selle põranda tegemisega! Näen sind praegugi siin käpuli maas töötamas. Ütlesin sulle kord, et kui mina ka niimoodi püüdlikult töötaksin, siis ma ei teeniks poolt palkagi välja. Sina jälle vastu, et asi peab hää saama, muidu ei ole mõtet tehagi. Siim-poeg on samasugune. Värvis siin ühte masinajuppi. Kaua viksis. Ise räägib: umbe hää peab saama. Vaatsin teda kõrvalt: sina mis sina.
Augustikuine valgus seisab seintel ja laes, kui ümber kaen. Kuidagi kummaliselt vaikseks on jäänud. Ja kes siin peakski olema või tulema? Teodorit ju pole enam. Praod, kõverused, väänded – neid näen ka seinaprussidel. Igal puujupil siin toas on sinu käte puudutus. Sa rääkisid ikka, et puit on nii kõver, nii kõver. Et kogu aeg peab vaatama, mis annab teha, kust otsast lõigata, mismoodi kõverust maha suruda. Sa rääkisid, et ideaalne sirge ta ei saa, aga vähemalt hoolimine on iga puutüki küljes. Et ma kujundan ja voolin hoolimisega iga osa paika.
Nüüd ma seisan siin paljude hoolimiste keskel. Augustikuu tiksub oma vaikset viisi aias ja päevas. Teodor. Sa ütlesid, et majas peabki olema üks tuba, mida kunagi valmis ei ehitata. Kolikamber, kuhu paned mööbli remondi ajal. Nüüd nii ongi, nagu sa tahtsid. Üks tuba jääbki valmis ehitamata.
Pilgu tõstnud, näen aknast Teodori traktorit. Rohi on kasvanud jälle kõrgeks ümber traktori, kurekellad ja punane ristik. Soojas augustipäevas lõhnab nii magusasti õieaed. Peen sädin, mis õhku täidab, rammestab ja uinutab. Roosad floksid on alustanud oma sügissuvist õitsemist. Teodor ei teadnud lilledest ega küsinud nende järele. Pärisin temalt: kas sa oled näinud, kui ilusad on meie valge ja punane moosesepõõsas? Tema vastu: kas meil on sellised? No tee ometi silmad lahti! Mina ei jaga jälle Teodori rauakolast. On nii, et minule seda tehnilist mõtlemist pole üldse antud.

Vaatasin, kuidas Teodor oma tugevasti määrdunud käsi pesi pärast remonti. Mustus oli kõvasti naha sisse läinud. Enne kahte nädalat ei saanudki käsi päriselt puhtaks. Ja küüned – mustad randid, murdunud nurgad. Teodori soonelised käed kraanikausis jäid mällu. Teodor ei peljanud paljaste kätega teha seda, mida teised tegid kinnastega. Ennast sa hoida ei osanud. Enne lõppu sa just rääkisid, et said traktori enam-vähem korda. Said traktorist rahuliku südamega lahkuda?
Ma olen näinud ainult politseifotot, kus sa oled kummargil rooli peal. Sündmuskohal ma ei käinud, ei tahtnud sinna minna. Politsei jutu järgi jäid rooli taga magama. Kokkupõrget kellegagi ei olnud. Sa rääkisid sellest hädast, et kipud autos magama jääma. Et lausa eluohtlik on niimoodi sõita. Lõputu eluväsimus peal. Kuid kõik kestab edasi, kuni … Olid üksildane ja lahkusid üksinda. Teodor, kullake!
Korvtoolis siin teisel korrusel on laialt ruumi. Tiibadele võib heita käed puhkama. Nööril ripuvad kimbud taimedest, mis kuivamas. Mõrkjat ja magusat lõhna tunnen eile kogutud sületäiest, mis lademena laual. Juba võib hammustada roosa põsega õuna. Tegemata jäi trepp üles korstnakambrisse. Tühi avaus näitab oma nukrat tumedust. Ei tea, mis numbri all see trepp oli tema tööde nimekirjas? 1534 vist?
Nüüd pole enam midagi vaja. Selline jõuline, valus tundmus käib läbi. Pigistab silmi, nii et need niiskeks lähevad, kui jälle pilgutan. Nukker meel vajub peale. Praolised põrandalauad. Kuidas sa nendega mässasid, kiile tagusid, käpuli roomasid … Ja nüüd nad siin seisavad, lihtsalt niisama, vaatavad mulle otsa kui peremeheta õnnetud.
Inimese ja Jumala vahe see ongi, et Jumal näeb ja teab täpselt, mis on 10, 20, 30 aasta pärast. Aga inimene ei näe ega tea, kobab vaid aimustes. Kui väike inimputukas läheb vales suunas, siis Jumal kõrgustes naeratab leebelt: miks sa, sõbrake, küll seda teed? 20 aasta pärast seda asja ajapildis üldse pole. Kõiketeadev vangutab vaid pead: mõttetule raiskad päevi, sõber. Nii lihtne, selge vahe ongi. Üks näeb kogu ajapilti edasi ja tagasi, teine näeb ainult pisikest pilu ajas ja selle põhjal ka arvab midagi teadvat.

Õhtul lähen välja käima, silmis siht metsa poole. 10 000 soovitatavat sammu päevas ei tule kuidagi täis. Sammulugeja pole veel nii kõrge numbrini jõudnud. Raadio ja teler oma Kreeka ja pagulastega jäid vaikseks keeratult kööki. Muud ju sealt sellel suvel ei tule.
Sügav hingetus kostab kui ohe. Oma hinge, seda elusolemise tunnet kannan endaga kogu aeg kaasas nõnda kui Teodoritki. Näed, need kaks suurt kivi – jäid viimasest kaevamisest, kui Teodor tiiki süvendas. Kes need nüüd ära viib? Igal tunnil päevas on oma valgus, oma värv ja tundetoon. Päike heletab veel puulatvades, aga juba kahanev, juba langev päike. Hommik on võrreldav noorusega inimese elus. Kuum lõunane aeg – keskiga. Õhtupoolsed tunnid näitavad vanaduse lähenemist. Kui kiiresti kaob päev, seda näeme iga järgmise päikesega taas. On, ja läinud.
Mets on väga võsastunud, rohelist täis kasvanud, märg ikka ka veel. Värvilised kummikud mul siin väga asja eest. Teodor lõikas just siin kohas eelmisel aastal. Nüüd on jälle kõik nii täis kasvanud, läbipääse vaja puhastada. Roheline lehekene ei ole saetera ees midagi. Sõtkutakse maamulda. Aga terve roheline ilm on täis väikseid lehekesi. Loodus kasvab peale väga jõudsalt. Ei jõua üks inimene oma rahmimisega sellele mäsule vastu. Teodor ei tule enam siia harvendama.
Parkmetsa, sellist lahedat jalutamispaika on siin vähe. Ikka pead vaatama, et rippuva oksaga vastu nägu ei saa. Nüüd läheb tee allamäge, metsast välja. Vasakule jääb Tedremäe maja, mis tühi. Kangrupuul ei ela ka kedagi. Rahvastiku keskmine tihedus pidi olema 20 inimest ruutkilomeetril. Meil ei tule siin mõnda inimest ruutkilomeetrile – hingamisruumi laialt.
Kui ma peaksin praegu kedagi teist inimest leidma – siis keda? Inimesi lihtsalt pole. Kaugelt kuulutuste kaudu tulnud ei kohane jälle. Mõnda aega on ja siis jälle lähevad. Kutsikast peast pead sisse kasvatama, muidu kohatruud koera ei saa.
Öeldakse, et surnuaed on asendamatuid täis – kõik on nad ära asendatud. Aga mind see praegu ei veena. Metsa vihtjad ladvad auravad. Õige natukene on tunda külma õhus, väga varajast sügise märki.

Seesama köök oli Teodori pärusmaa. Siit tema läks päevatoimetusi tegema ja siia tema tuli väsinult tööde juurest. Mõtlemata panen laetule põlema. Roheline kardin annab väljapoole huvitava vaatepildi: kollane valgus läbi roheka akna. Asi selles, et maja asub kõrgendikul, mäe veerul. Külatee aga keerab maavalduse nurgal tugeva looke. Kes siit juhtub hilja läbi sõitma, näeb üksikut tulesilma kõrgel kohal. Seda on kutsutud ka Teodori tuleks, Teodori majakaks. Teodor istus ja luges raamatuid kaheteistkümne, üheni.
Teodor, kui tema kööki tuli, sättis kohe asju. Liigutas nuga, pööras kruusi, tõstis lõikelaua teise kohta, puhastas panni ja pani riiulisse, pühkis siit ja sealt, kohendas toole. Käsiharjal oli üks ots lausa ära kulunud Teodori suurest pühkimisest. Tema juba ei jätnud, kui prahti või puru nägi. Kuidas sa ometi jõuad, ütlesin nii mõnelgi korral. Tema vastu: ma ei saa kohe, kui kõik on segamini. Ma ei saa kohe vaadata, kui pesemata nõud jäetakse ja minnakse telekat vaatama, kõneles Teodor.
Koristamisvooru lõpus viis Teodor jäätmepange välja. Tagasi tulnud, asetas pange sanga alati ühtepidi – lõuna poole, päikse poole. Kui keegi teine oli teisiti pannud, pööras ümber. Sang jäi iseenesest tal silma. Kord ma küsisin: miks sa nii teed? Siis ta ei vastanud, põrnitses umbusklikult. Ühel teisel korral ütles ise: siis kogub häid vaime, tõmbab päikest enese sisse. See oli tal oma religioon. Köögipilt oli Teodori silmis kindlaks kujunenud. Iga asi pidi olema oma koha peal ja õiget pidi. Kui see nii ei olnud, tõusis tema jälle: liigutas, sättis, seadis. Oli see haigus või hullus? See «kõva tükk» Teodori sees läks nüüd koos Teodoriga.
Kui käterätiku asend kuivatamisel oli põiki, korrigeeris ta selle kohe. Pidi olema paralleelselt servaga. Nüüdki rändab mu pilk truubiseinal: kuidas asjad on? Kunagi oli Teodoril käes ja ees numeroloogia raamat. Siinsamas köögilaua peal liitsime ja lahutasime sünnikuupäevade numbreid. Rohkem liitsime.
Tuli välja, et Teodori elutee number on seitse. Raamatust leidis ta sellele vaste, ühe sõna: täiuslikkus. See üks sõna kummastas ja hämmastas teda, mind ka. Täpselt pandud. Teodor võttis selle sõna enese sisse ja käis sellega. Täiuslikkus, püüd selle poole. Sedasama vahtrapuust söögilauda lihvis ta lõpmata kaua. Ise rääkis: kui valmis saab, siis pole tähtsust sel, kui kaua seda tehti.

Nüüd on juba päris pime õues. Öövarjud rändavad ringi seljatagusel seinal ja varjulaigud kõiguvad põrandal. Teodori varjud ujuvad siin ruumis mu lähedal. Sel täiuslikkuse-jutul oli veel teine vaatus. Kord kesköö paiku olime jäänud juttu ajama siin köögilaua taga. Sõnalõng keris juba päris sügavale Teodori sisse. Ja ühel hetkel ta rääkis, kust ta korra­armastuse päris. Kooliõpikust.
Teodor oli lapsena vaadanud pilti kooliõpikus. Kunstnik oli joonistanud toa. Vaiba narmad põrandal olid ka kõik ühtepidi. Ja see kord, see nõue jäigi Teodori sisse. Ta on ka siin majas püüdnud siluda vaiba narmad ühtepidi. Ütle või kõnele nüüd inimest! Kummaline, lükkan näpuga üle higise nina.
Enne, kella viie ajal helistas Terje, Teodori õde. Rääkisime tühjast-tähjast ja Teodorist ka. Tema ikka ka püüab vestelda, sest on üks periood pärast lahkumisi, kui lesest hoitakse eemale. Terje kõneles, et neil seal talus aida juures oli suur lame kivi ja kohe kivi ees liivaauk, kus nad Teodoriga mängisid. Teodor oli just teinud väikesed heinaredelid ja pannud kokku väikese heinasarra, täpipealt sellise nagu vanematel. Ja siis nad seal istusid õhtupäikeses, kallasid sandalettidest liiva välja. Tema tunnebki vahel, et seesama Teodor on tema külje vastas.
Armas jutt. Aga ta ei rääkinud, ei tahtnud rääkida veel ühest episoodist, mis tuli kord Teodori suust pimedal tunnil. Kui sandaletid vanaks läksid, siis Teodor otsustas need ära visata. Ütlevad vanematele, et need on kadunud, ja nõnda ostetakse uued. Täiskasvanud muudkui rääkisid, et viska minema vana asi, sellega pole midagi teha. Ja Teodor viskaski sandaletid põõsastesse. Aga selsamal silmapilgul hakkas teda vaevama, et nad ei saanud ju seal korralikult, kukkusid ei tea kuidas.
Teodor läks ja otsis võsast sandaletid uuesti üles ja asetas need täpselt üksteise kõrvale. Terje sikutas teda kõrvalt, et aitab küll, läheme nüüd. Aga Teodor ei jäänud ikka rahule. Leidis, et sandalettide alt tuleb maa ka veel ära pühkida, et oleks täiesti korralik. Nii ta pühkiski. Siis sai Terje tema peale juba kurjaks ning siis Teodor plahvatas ja ütles õele väga tigedalt. Selsamal ühelainsal korral, mil ta seda rääkis, oli Teodor väga õnnetu tigedussööstu pärast. Õel oli vast rohkem õigust Teodorit mäletada. Õde on sul kogu eluaja, abikaasa ainult ajuti.

Ühesõnaga, mis on inimese sisse pandud, tuleb varakult nähtavale. Nõnda oli ka Teodori ja tema korraihalusega.
Suveöises toapimeduses laotan tekki laiali, et pikali heita. Silun käeseljaga siit ja sealt. Teodori korduv jutt oli, kui palju ta selle maja ehitusel pimeda kätte jäi. Aega ju töölkäimise kõrvalt polnud. Ikka juhtus, et käsikaudu ajas betooni laiali, taevatähekene juba vilkumas üleval. Segu ei saa jätta niisama. Sa pead, sa pead lõpuni pingutama. Mina juba tihtipeale magasin, kui Teodor väljast tuli. Ja hommikul toimetas tema esimesena köögis. Igiliikur meil selline.
Teodor oli õhtu apologeet. Kust küll nii tark sõna? Küll tema rääkis õdusa õhtu saabumisest, kiitis õhtut kui parimat osa päevaringist. Kord seisnud ta peatunud auto kõrval ja vaadanud talu eemal põllul. Mõelnud, et päev läbi seal toimetatakse, valmistutakse õhtuks ja lõpuks saabub vaikne-selge õndsus. Kas sa nüüd oled saanud oma igavese õhtu? Teodor, kullake! Magushelge pisar on minul siin.
Rannar Susi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)