Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tempel puhtaks!

24.03.2021 | | Rubriik: Jutlus

Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!“ Pühakojas astus ta juurde pimedaid ja jalutuid ning ta tegi nad terveks. Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, ning poisse, kes pühakojas hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!“, siis nende meel läks pahaseks ja nad ütlesid talle: „Kas sa kuuled, mida nad ütlevad?“ Jeesus ütles neile: „Kuulen küll! Kas te pole kunagi lugenud: Sa oled valmistanud kiitust väetite laste ja imikute suust?“ Ja ta jättis nad sinnapaika ning läks välja Betaaniasse ja ööbis seal. (Mt 21:12–17)

Jeruusalemma elanikud, kes ligi 2000 aastat tagasi tervitasid Jeesust kui kuningat, ootasid Messiat, kes toob vabaduse juudi rahvale ja taastab nende riigi. Jeesus tuli eeslisälu seljas ratsutades, mitte uhke sõjaratsu seljas, mis oleks olnud nii sobiv võidukale kuningale. Kuigi juudid teadsid prohvet Sakarja ennustust, oli ehk mõnelgi südames veidi pettumust, et selle oodatud kuninga välimus ja tulek nii tagasihoidlik on. Kuid eelkõige olid Jeesuse tervitajate südamed täis lootust: ehk siiski Jeesus nüüd kutsub kokku rahva, paiskab põrmu vihatud roomlased. Jeesus aga läheb hoopis templisse. 

Ta ei hakka linna puhastama okupeerivatest Rooma vägedest, vaid tahab Jeruusalemma puhastada selle enese silmakirjalikkusest. Jeesus ei vasta rahva ootustele, ei ole selline, nagu teda kujutleti, ei käitu nii, nagu võiks ja peaks. See, mida Jeesus templis teeb, ajab hämmingusse ilmselt kõik kohalolijad, aga pilt vihasest Jeesusest, kes lükkab templis ümber rahavahetajate laudu ja pinke, on heidutav ehk meilegi. Nii turvaline on kujutleda teda hea karjasena, sellist pilti malbest Jeesusest soovime silme ees hoida, võtta teda eeskujuks alandlikkuses. Jeesus ei vasta vahel ka kristlaste ettekujutustele ja ootustele. Aga Jumal on suurem kui inimene ega peagi mahtuma meie loodud raamidesse ja normidesse.

Jeesus lükkab vihaselt ümber rahavahetajate lauad – kuigi see pilt ei ole kooskõlas kujutlusega leebest ja armastavast Õnnistegijast, on seda siiski üsna tihti kasutatud, eelkõige selles võtmes, et kirikus ei sobi rahast rääkida. Raha ja poliitika on teemad, mida üleüldse ei peeta viisakaks vestlusteemaks. Kuid niikaua, kui elame materiaalses maailmas, peame paraku tegelema ka materiaalsete asjadega, majandusküsimustega. Kuigi Jeesus on enda kohta öelnud: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“ (Lk 9:58), ja rikkale noormehele ütles, et pigem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas inimene pääseb taeva, ei ole ta ometi vihanud rikkust ja rikkaid. Jeesuse järgijate hulgas oli nii jõukaid kui vaeseid, ka tema ja jüngrid pidid mingil määral tegelema rahaküsimustega – oli ju Juudas Iskariot neil kukruhoidja.

Õpetussõnad ütlevad: „Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?“ või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu“ (Õp 30:8–9). Jeesus ei mõistnud hukka raha, vaid seda, kui raha ja rikkus vallutavad inimese südame, nii et Jumalale seal enam ruumi ei jää. Just nii oli olukord Jeruusalemma templis. Jeesus armastas patuseid, aga vihkas pattu ning patt on see, kui elatakse ilma Jumalata, ollakse temast võõrdunud. Rahavahetajate eesmärgiks ei olnud mitte Jumala, vaid ainult kasumi teenimine. Ja patu vastu võitleb Jeesus radikaalselt, leppimatult, vihaselt.

Preestrid ja variserid pöördusid templisse tagasi, kui nad olid toibunud Jeesuse teost ja süüdimõistvatest sõnadest. Ja ilmselt upitati rahavahetajate lauad jälle üles. Nende süda ei muutunud.

Kuid enne preestrite ja variseride vihaseid küsimusi on segamini paisatud templiõu täis korraga rõõmu ja helgust – Jeesus on tervendanud pimedaid ja jalutuid, lapsed hõiskavad kiitust Taaveti Pojale. See on kui võrdpilt taevasest kuningriigist, tõelisest kuningriigist, mida Jeesus tuli tooma. Pimedad, jalutud ja lapsed – nemad ei põgenenud, kui Jeesus vihasena laudu ümber lükkas, kas ei saanud või ei tahtnud. Nad ei hoolinud ka segadusest ja kaosest, las olla pingid ja lauad ümber, peaasi, et Jeesus on olemas.

Jah, Jeesus ei pea vastama meie kriteeriumidele. Küll aga peame meie vastama tema nõudmistele. Tema juures tundsid rõõmu vigased ja lapsed, kuid mitte ainult nemad, inimese tervis või vanus pole Issandale tähtis, temale ei ole oluline rikkus või vaesus, rahvus, ei miski silmale nähtav, materiaalne mõõdupuu. Jeesus vaatab meie südametesse. Kuidas on lood meie südametega? Kas me oleme Püha Vaimu tempel või röövlikoobas? Võib-olla tuleb ka meie südameis midagi ümber lükata, radikaalselt puhastada, et seda saaks täita rõõmu ja rahuga.

Aamen.

 

 

 

 

Tiina Ool,

Kuressaare koguduse abiõpetaja

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)